Akadeemik Valeri Tiškovi Eestisse sissesõidu keeld sundis klubi Impressum juba teise kohtumise järjest läbi viima telekonverentsi kujul.

Tallinna lennujaamas toimunud intsidendile, kui Eesti võimud ei lubanud riiki akadeemik Tiškovi, reageeris avalikkus tormiliselt nii Eestis kui piiri taga. Sajad meedias avadatud publikatsioonid, rohkesti kuumi telesüžeesid. Ürituse korraldajate telefonid olid lugematust arvust kõnedest punased: kuidas niisugune asi sai juhtuda, kas kohtumine jääb ära või toimub telesilla formaadis?

Vahel tundus, et ürituse teema ise on jäänud kuhugi tagaplaanile, loovutades koha kärarikkale skandaalile, mille korraldasid Eesti ametivõimud, deporteerides lugupeetud vene akadeemiku kodumaale. Ent kui publik oli kogunenud konverentsisaali, ekraanile aga ilmus Valeri Tiškov, andis ta kohe mõista, et hakkab rääkima justnimelt sellel teemal, mille arutamiseks ta Tallinna tuli. Kohtumise teemaks oli aga „Rahvussuhted ja konfliktid poliitika peeglis“.

Oma Moskva kabinetist Tallinna publikuga suhelnud külalise esinemine osutus ülimalt huvitavaks ja harivaks. Akadeemik Tiškov kuulub nende inimeste sekka, kes ei patusta tõe vastu selle nimel, et kohanduda ühtede või teiste poliitiliste tendentsidega. Muide, sellepärast ei salli teda ühtki masti natsionalistid, kaasa arvatud Venemaa natsionaalradikaalid.

Kõrgelt haritud ja paljude maailma riikide rahuvussuhete iseärasusi tundva inimesena andis ta ligi kahetunnise kohtumise jooksul ülevaate asjade seisust nii postsovetlikus ruumis kui ka kogu meie planeedil. Dialoogiks Moskva külalisega oli kokku pandud ekspertide paneel, kuhu kuulusid jurist ja inimõiguste kaitsja Šahla Gadžijeva, inimõiguste teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov ning ajakirjanik ja kulturoloog Boris Tuh.

Kohtumisel jutuks tulnud teemadest on erilist tähelepanu väärt akadeemik Tiškovi üldine hinnang maailma juhtivatele tendentsidele rahvussuhete valdkonnas. Esimene on poliitiline tees, et igal rahvusel on õigus riiklikule enesemääramisele. Ent kas see on võimalik, küsis akadeemik Tiškov, kui maailmas eksisteerib 4000-5000 kindlat etnilist kogukonda. Raske on ette kujutada, et planeedile Maa tekiks 5000 riiki. Ja kellele seda vaja on?

Teine tendents, mis hoiab eri rahvustest inimesi ühe riigi piirides, on föderatiivse riikluse ja ametliku mitmekeelsuse areng. Seda teed lähevad paljud riigid, sellised nagu Suurbitannia, Kanada, Hispaania, Saksamaa ja lõpuks Venemaa. Sugugi mitte juhuslikult ei ole uduse Albioni piirides tänapäeval kombeks elanikke nimetada mitte inglasteks, vaid brittideks. Föderaliseerimine ja kakskeelsus aitasid Kanada päästa lõhenemisest. Kui aga rääkida Venemaast, siis selle riigi kogemused on üldse tõeliselt unikaalsed.

Venemaal elab 193 rahvust, rääkis akadeemik Tiškov. Kõigil neil on õigus kasutada oma emakeelt, arendada oma rahvuslikku kultuuri. Veel tõi ta näiteks sellise tähelepanuväärse fakti: 20. sajandil loodi maailmas 70 uut väikerahvaste kirja, neist 50 Venemaal. Just föderaliseerimine ja mitmekeelsus garanteerib Venemaal rahvusliku maailma säilimise. Ja ehkki leidub tulipäid, kes panevad ette kuulutada seadusega venelased riiklikult moodustatud rahvuseks, ei kavatse valitsus nende lõa otsa hakata.

Mõistagi räägiti kohtumisel ka rahvussuhetest Baltimaades. Kui akadeemik Tiškovilt küsiti, kas tänapäeva Eestis on natsionalismi, vastas ta ausalt: jah, muidugi on. Kui poleks, siis oleks riigis juba ammu võinud seaduslikult kehtestada kakskeelsuse printsiibi. Külaline selgitas sealjuures, et kui ta räägib natsionalismist, siis kasutab seda terminit akadeemilises ja hoopiski mitte vulgaarses argises tähenduses. Ta rääkis vähemalt kümnest natsionalismi liigist – riiklik ja argine, isolatsionistlik ja messsianistlik, integreeriv ja lahutav.

Mis Eestisse puutub, siis väikese Euroopa riigina puudub tal vajadus föderaalse riigikorralduse järele. Piisab kehtestada amelik kakskeelsus, pärast seda harmoniseeruvad riigis kõik rahvussuhted. Kuigi akadeemik rääkis sellest akadeemilisest ja üldsegi mitte poliitilisest seisukohast, kõlab niisugune tees tänapäeva Eestis niivõrd mässumeelselt, et võib osutuda selle väjaütlejale sisenemiskeeluks mitte ainult viieks aastaks, vaid kogu eluks.

Veel oli tal huvitav vastus küsimusele, millal Balti riikides lahenevad venekeelse elanikkonna probleemid. „Need lahenevad alles siis, kui venelased hakkavad tuludeklaratsioone täitma oma emakeeles,“ vastas akadeemik Tiškov. „Aga riigiametnikud õpivad rääkima riigi peamiste maksumaksjate keeltes.“

Oli veel palju huvitavaid küsimusi ja vastuseid, mida kõiki on võimatu lühikeses uudises üles lugeda. Täielikku videosalvestist kohtumisest Valeri Tiškoviga saab varsti näha klubi Impressum veebilehe venekeelsel poolel.

RUS: Диалог поверх барьеров: академик Валерий Тишков пообщался с таллинцами в режиме телеконференции