Eesti täna – see ei ole «pääsukese» ja «rukkilille» riik, Eesti täna – see on filoloogide riik. Nõustuge, et millest ka ei oleks juttu, varem või hiljem kõik keskendub keele küsimusele. Vot ka mina ei taha olla originaalne. Nii et, räägime keelest.

Alustame faktidest.

- Täna meie riigis on ligi 100 000 «mittekodanikku». Nad töötavad, maksavad makse, valivad kohalikku võimu, kasvatavad lapsi, ühesõnaga on normaalsed seaduskuulekad elanikud. Kuid juristi seisukohast, nad, muidugi ju, nad ei ole mitte täiesti inimesed, kuna nad on piiratud oma õigustes.

- Eestis on põlised venekeelsed elanikud (tuletan meelde, et alates 1721.a. kuni 1918.a. kogu praegune vabariigi territoorium kuulus venekeelsesse kõnelevasse Venemaa impeeriumisse). «Esimese» vabariigi ajal (1918-1940.a.a.) venekeelsed üsna mugavalt (juriidilises plaanis) elasid meie juures. Siin võib meenutada tuntud Igor Severjaninit, näiteks.

- 1/5 Eesti elanikest moodustavad venekeelsed. Ja vähemaks neid ei jää. Kõik, kes tahtsid lahkuda – on juba lahkunud.

- Nõukogude Liidu ajal mitte üheltki eestikeelselt ei nõutud vene keele eksami sooritamist. Ei olnud sellist juriidilist normi. (See on «okupatsiooni» küsimuse juurde). Veelgi enam, praktiliselt eksisteeris kahekeelsus. S.o. «okupant» hõlbustas eestikeelsete elu oma «ettekujutuste ilusast» määral.

- praegusest Vene Föderatsioonist Eesti on eraldunud täies programmis: viisad, täisväärtuslik piir (КСП, piiri kontrolli elektroonilised vahendid, meie õhupiiride kontroll-lennud NATO lennukitega jne.). Venemaalt turistide, kaupade ja transiidi vool väheneb ja praeguse kahekümneaastaste põlvkonna küpsemise määral see protsess hakkab ainult suurenema.

- Täna Eesti, geopoliitika seisukohast, osutus olema «tagaõuel». Varem oli ta «sillaks» NSVL ja Lääne vahel.

- Eestis on üleskasvanud juba üks  põlvkond, kes ei ole seotud nõukogude minevikuga. Nende jaoks on olemas ainult üks kodumaa – see on meie riik.

- Eesti on iseseisev riik juba üle 20 aasta.

Ma ei kavatse kuidagi hinnata kõiki ülaltoodud fakte. Need on olemas. Need mõjutavad meie elu. Te küsite, aga mis siia puutub eesti keel? Keel, muidugi, ei puutu asjasse. Mis siia puutub Eesti Vabariigi keelepoliitika. Vaat, see puutub vägagi asjasse. Ja selle karistusriistaks – on keeleinspektsioon.

Alustan sellest, et keeleinspektsiooni eksisteerimine – see on KÕIGI tasemete juhtide kogu vabariigis ja kõigis rahvamajandusharudes faktiline tunnistamine intellektuaalselt mittetäisväärtuslikeks. Ja see ei ole kelle iganes solvamine, see on lihtne fakti nending. Faktiliselt ju just keeleinspektsioon dikteerib keda võib võtta ühele või teisele ametikohale, aga keda mitte. Juhtide arvamust ei arvestata. Noh, näiteks nii teevad vanemad, valides oma lapsele lasteaeda, huviringe, kooli ja, tihtipeale, kõrgkooli. S.o. vaikimisi loetakse, et kui «anda vabad käed» kõigile nendele uh-uh juhtidele, siis nad ise valivad ja võtavad vastu säärast, et vabariik variseb kokku juba homme, äärmisel juhul, ülehomme. Ja seda seejuures, et igal aastal meie riigist emigreerub üle tuhande selle täieõigusliku kodaniku (dokumentidega on ju neil – kõik korras, õige?). Vaat, selle üle võiks mõelda riigi kõrgeim juhtkond.

Kuid ka see ei ole veel kõik. Keeleinspektsioon faktiliselt ise otsustab kes on «sisemine vaenlane». Testide tulemuste järgi. No, kuidas siis? Keelt ei valda? Sinul, de facto, on kaotus õigustes. Nagu kurjategija, kes on oma tähtaja ära istunud, veel ka keeld saada ametikoht teatud valdkonnas. Aga kohut ei olnud, nagu ka kuritegu. See kõik on keeleinspektsiooni otsused, kes ise otsustab kes ja mida on väärt.

Ja ei ole vaja tegeleda demagoogiaga (me ise võime sellega tegeleda), et näe, kui tahab inimene õppida keelt teatud kategooriale. Inimene, võib olla, tahabki, aga inspektsioon tahab tunnistada tema saavutusi, mis? Arvestades samas «möödunud karistatust». Selles kogu asi seisnebki. Te proovige leida kasvõi ühte kvalifitseeritud filoloogi (spetsialiste igas keeles), kes ütleb enda kohta, et vot mina oskan seda keelt. Kui ütleb, siis ta lihtsalt kavaldab. See, et teie rahulikult räägite, kirjutate ja saate aru loetust – üldsegi ei tähenda, et te valdate keelt. Te edukalt kasutate seda – see on õige. Kuid et valdate – vaevalt.

Tulles tagasi keeleinspektsiooni eksamite juurde võib märkida huvitavat asja. Rahu olukorras reeturiteks saavad, reeglina, inimesed laitmatute ankeetide ja suurepäraste testide ja eksamite tulemustega. Noh, näiteks Juudas Iskoriot’il oli imeline ankeet, või Kim Phiby’l ja tema «cambridge’i viisikul», samuti harukordsel ja täievolilisel NSVL suursaadikult ÜRO juures, ÜRO Peasekretäri asetäitjal Arkadi Nikolajevit1s Ševtšenko’l.

Seda selles mõttes, et tõelist suhtumist oma riiki määravad mitte ankeedid, testid ega keele mitteoskus. Seda määravad eranditult inimese reaalsed teod. Ja mida me siin näeme? Aga näeme me huvitavat pilti. On meie riigis terved regioonid, kus kuni 70 % elanikest räägivad vene keeles. See on nende emakeel. Ja mis siis? Need «kodanikud-mittekodanikud» kaevavad tunnelit Moskvasse eesmärgiga lasta sisse Eesti territooriumile kavalaid «venemaalasi»? Või ehk nad kuidagi ei maksa makse? Ei. Mitte midagi sellist. Nad kõik need aastad elavad meie ja oma riigis, töötavad, korraldavad oma elu. Tuleb tõele silma vaadata. Eesti – see ei ole külma sõja aegne NSVL tema «lukus piiriga». Sellepärast meie riigis täna elavad ainult need, kes, esiteks, peavad seda enda omaks, aga, teiseks, on riigitruud. Kõik ülejäänud on 20 aasta jooksul juba lahkunud.

Aga mida siis meie inspektsioon? Aga mitte midagi. Kõik on endiselt. Elab KÕIGI maksumaksjate raha eest ja otsib «sisemisi vaenlasi». Dikteerib omandite valdajatele, valitsejatele ja teistele juhtidele – kes võib nende juures töötada, aga kes mitte.

Arvestades kõike ülal öeldut, tekib küsimus. Kas meil Eestis on liigset raha eelarves või? Milleks riigile see hunnitu struktuur – keeleinspektsioon, mis? Ehk las inimesed ise otsustavad – kes ja kuidas valdab keelt, kes ja millega võib tegeleda. Noh, milline peaarst, ütleme Narvas või Kuressaares võtab tööle arsti, velskri, meditsiiniõe või sanitari, kes ei suuda rääkida patsiendiga tema kliinikus, haiglas, laboratooriumis, mis? Milline oma äri omanik võtab tööle spetsialisti, kes ei ole suuteline rääkima kliendi, sidusettevõtte, partneriga? Milline politsei, tolli jne. ülemus on valmis võtma tööle inimest, kes ei suuda täita töökohustusi keeleprobleemide tõttu? Nii et, kui tahab inimene töötada, siis ise õpib kõik selgeks ja õpib kõik ära. Ise.

Kuidagi ei meenu mulle ühtegi riiki, mille seadusandlusarsenalis oleks seadus, sarnane meie keeleseadusele. Muuhulgas, seaduseid on demokraatlikul riigil vaja selleks, et inimesed elaksid riigis normaalselt, aga mitte selleks, et inimesi võiks jaotada mistahes tunnuse järgi ühtedeks või teisteks. Muide, omal ajal Saksamaal võeti vastu Nürnbergi seadused ja see lõppes selle elanike jaoks katastroofina. Kas siis Eesti ei ole demokraatlik riik, vaid on filoloogide diktatuur?

Kogu «teise» vabariigi eksisteerimise ajal oli tõestatud väide selle kohta, et «venelased» olid, on ja jäävad. Samuti nagu kõik Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi eksisteerimise aastad tõestasid, et eesti keel oli, on ja jääb. Ja kõik katsed «kunstlikult» muuta venelased eestlasteks on määratud nurjumisele, nagu, muuseas, ka vastupidine protsess. Nii et, nagu ütles kass Leopold: «Semud, hakkame elama sõbralikult». See saab olema nii odavam kui ka konstruktiivsem. Ja kasulikum meie riigile. Igas mõttes.

Kokkuvõttes. 22 aastat iseseisvat Eestit täiel määral tõestasid keeleseaduse ja keeleinspektsiooni tarbetust. Need tuleb lihtsalt ära kaotada. Ning anda üle kõik «keelelised» küsimused „ülalt alla“. Erandi võiks teha üksnes riigistruktuuri jaoks, kuigi see on ka kahtlane. Ja meie peame, oleme lihtsalt kohustatud andma kodakondsuse kõigile neile, kes täna elades Eestis mitte esimest aastat, kes töö ja maksudega on tõestanud oma lojaalsust riigile, nii ei olegi saanud selle täisõiguslikuks kodanikuks. Eranditult kõigile selle 100 000 mittekodanikule. Ja kui selleks peaks tegema parandusi Põhiseadusesse, siis seda tuleb teha. Põhiseadus see ei ole «pühalehm» ja meie ei ole India.