Eesti ajalugu on käsitletud laias plaanis võtmes, et eestlastel pole olnud ajaloos mingit rolli, vaid saatuse on otsustanud teised. Välja arvatud üks erand: Vabadussõda, kus üksmeelselt tunnistatakse, et eestlased võitlesid välja omale vabaduse.

Olgugi, et Eesti riigi juhid Konstantsin Päts ja Johan Laidoner 1939-1940. aastal Eesti raske vaevaga kätte võidetud iseseisvuse venelastele kandikul üle ulatasid, andis saatus Eestile siiski veel ühe võimaluse oma iseseisvuse taastamiseks: 1944. aastal. Siis, kui oli selge, et sakslased lahkuvad ja venelased tulevad peale. Arusaamatul põhjusel otsustasid toonased Eesti juhid eesotsas ajutise peaministri Ülo Uluotsaga, et tuleb pugeda sakslastele ning formeeriti Eesti väeüksused Saksa armee koosseisus. Selle asemel oleks tulnud sakslastest distantseeruda, nagu talitasid soomlased, ning säilitasid nõnda iseseisvuse.

Piltlikult öeldes oleks pidanud eestlased haarama relvad ning pöörama need kohe sakslaste vastu ning okupandid maalt välja kihutama enne venelaste tulekut. Selle asemel, piltlikult öeldes lahkusid eestlased koos sakslastega, jättes maa venelaste rüüstata. Kuivõrd eestlased sõdisid oma vabaduse nimel Saksa haakristi lipu all, siis ei leidnud Eesti iseseisvus tunnustamist ei toona ega suudeta välismaal mõista toonaseid iseseisvuspüüdlusi nüüd, 70 aastat hiljem.

Tahtmatult kerkib esile paralleel tänase päevaga: Eesti kaitsevõime on üles ehitatud pugemisele USAle. Pugemist põhjendatakse väitega, et siis tulevad ameeriklased Eestile appi. Aga kui ameeriklased plehku panevad, nagu tegid sakslased, kas siis jääb eestlaste saatuseks samamoodi kabuhirmus oma kodumaalt põgeneda nagu 1944. aastal?