Klubi Impressum 2013. aasta lõpuüritus oli vene kirjaniku Zahhar Prilepini esinemine. Kui öelda, et Zahhar Prilepin on Baltimaades tuntud, on sama hea, kui mitte midagi öelda. Kohtumise korraldajatel õnnestus klubi külalist näha ja kuulda soovijad suurte raskustega hotelli Meriton konverentsisaali kahte ühendatud auditooriumi ära mahutada.

Inimesi oli kohale sõitnud nii teistest Eesti linnadest kui ka mujalt riikidest, näiteks Rootsist. Kohtumisele oli tuldud lausa perekonniti. Kokkuvõttes hakkas ürituse läbiviimise paik mõneti meenutama publikust tulvil staadioni. Saali kogunes üle 400 inimese.

Zahhar Pirlepin ei valmistanud kokkutulnutele pettumust. Tema esinemine oli siiras, emotsionaalne, hariv ja keevaline. Lühidalt öeldes oli see niisama mitmekihiline ja mõtlemist virgutav kui tema proosateosed ja publitsistika.

Kohtumise teema „Kirjutan selleks, et üldsust ärevile ajada“ ammendas kirjanik täielikult.

Külalised said oma armastatud kirjaniku kohta palju huvitavat teada. Näiteks selgitas Zahhar, et tema perekonnanimi Prilepin tuleneb sõnast „lepota“, s. t. rõõm. Nii on temagi harjunud elama rõõmsalt – ta armastab väga oma peret ja kodumaad – Venemaad. Kirjanikuna tuleb tal palju mööda maailma reisida, võrrelda elu planeedi eri nurkades, tutvuda erisuguste inimestega. Ja see kogemus suurendab veelgi tema veendumust, et Venemaal pole vaja lihtsalt elada, vaid tema heaolu eest tuleb aktiivselt võidelda.

Kohtumise diskussiooniosas küsis üks üritusel osaleja Zahhar Prilepinilt, millisesse tänapäeva Venemaa poliitilise spektri tiiba ta ennast asetab – liberaalide või konservatiivide hulka. Külaline vastas, et temasugused inimesed moodustavad uute realistide põlvkonna. Ja selgitas, et ta teadlikult ei taha end siduda ühe või teise ideoloogilise ja poliitilise reformiga. Tema vaatab maailma kui haritud Venemaa patrioot, kes võtab kodumaa omaks kõigi tema ideede, inimeste, rahvaste ja usutunnistuste mitmekesisuses.

Publitsistina kasutab Zahhar Pirpelin tribüünina kõikvõimalikke meediaväljaandeid – tema artikleid avaldatakse patriootlikus ajalehes Zavtra ja liberaalses ajalehes Novaja Gazeta, ta esineb telekanalis Dožd ja annab kommentaare netiblogides. Pärast seda, kui tema järjekordne sõnavõtt mitte üksnes aja vene üldsust ärevile, vaid paneb lausa plahvatama, tuleb Prilepinil alla neelata talle suunatud võimas rünnakute torm. Erilist agressiivsust näitavad üles nn liberaalse üldsuse ja pressi esindajad. Külaline tõi näite, kuidas vastuseks tema kõmu tekitanud „Kirjale Stalinile“ ilmus erinevates meediaväljaannetes 60 kisendavat publikatsiooni, kus teda süüdistati kõikvõimalikes pattudes, nõuti avalikku nuhtlemist ning isegi veendi, et tänapäeva vene lugejale on ta kirjanikuna kadunud. Ainult üks väljaanne julges arglikult tema kaitseks välja astuda. Miks see nii on?

Zahhar Prilepin arvab, et praegu on Venemaal liiga tugev positsioon neoliberaalidel ehk nagu nad ise ennast nimetavad - „kreatiivsel klassil“. Nende käes on rahavood, märkimisväärne osa meediast, nemad kujundavad suuresti riigi majandusliku arengu mudelit. Sealjuures see „kreatiivne klass“ ise ei tooda peaaegu midagi, ent nõuab endale kõrgendatud tähelepanu ja austust. Kahjuks pole patriotism selle kategooria inimestele maailmavaate aluseks.

Millise positsiooni peaks siin võtma kirjanik? Zahhar Prilepini arvates pole miski neoliberalismiga nii suures vastuolus kui klassikalise vene kirjanduse traditsioonid. „Kui Puškin ja Dostojevski hakkaksid praegu oma vaateid tutvustama Facebookis, tallataks nad maatasa,“ selgitas ta piltlikult.

Kohtumisel esitatud arvukatele küsimustele andis Zahhar Prilepin täpsed ja ammendavad vastused. Näiteks päriti temalt, kuidas ta suhtub Ukraina viimatistesse sündmustesse. Külaline vastas, et tema arvates toimub Ukrainas ühiskonna rahvusliku enesemääramise taustal omapärane etniline revolutsioon. Inimestele on sisendatud mõtet, et riigi jaoks on kõige tähtsam Venemaast põhjalikult lahti rebida. Siis saabuks justkui täielik iseseisvus. Seejuures lääne meedia vaikib maha, et Kiievi Iseseisvuse väljakul kõlavad avalikult russofoobiast ja ksenofoobiast kantud loosungid. Ukraina sukeldub järjekordselt illusioonide uttu, eeldades, et Euroopa ootab seda suurt slaavi riiki üksnes selleks, et teha ta rikkaks ja õnnelikuks.

Millegipärast keegi ei mõtle, et Euroopa seisab suure kriisi lävel, lisas Prilepin. Seejärel jagas ta oma isiklikke muljeid kahe viimase aasta visiitidest Itaaliasse: „Käin seal väga tihti ja näen, kuidas inimeste näoilmed muutuvad. Lõbusate ja elurõõmsate itaallaste asemel kohtab üha sagedamini kurbi ja masendunud inimesi, palju on vaeseid ja kerjuseid, tänavatel on palju prahti ja mustust. Kuidas võidakse Ukrainas arvata, et sellises Euroopas oodatakse neid, et lahendada nende majandusprobleemid?“

Mõistagi esitati kohtumisel ka traditsioonilisi tänapäeva Venemaa vabadusi puudutavaid küsimusi. Näiteks: „Meil Eestis räägitakse, et Venemaal puudub sõnavabadus. Kas olete kokku puutunud avaliku või maskeeritud tsensuuriga, kui olete valmistunud avaldama oma raamatuid?“ Külaline vastas, et on juba väsinud vastamast sellele küsimusele välisreisidel, et on sunnitud taas kordama: mitte keegi ja mitte kunagi pole püüdnud olla tema tsensor. Ja lisas, et sellist isikliku ja loomevabaduse taset nagu praegu, pole Venemaa sajandite pikkuse ajaloo vältel ilmselt kunagi olnud. Teda kui kirjanikku ja kodanikku rahuldab see täielikult.

Kohtumine kestis kaks tundi. Aeg lendas kui linnutiivul. Zahhar Prilepin esines seistes, et näha saali kogunenud inimesi näost näkku – ka neid, kes istusid viimastes ridades.

Ürituse moderaatorid olid klubi Impressum asutajad nädalalehe Komsomolskaja Pravda-Baltija kirjastaja Igor Teterin ja Komsomolskaja Pravda peatoimetuse kolumnist Galina Sapožnikova.