Läbi aegade on üks massi kontrollimise, aga ka organiseerumise viis olnud vaenlase otsimine.

Paljude Euroopa aladel elutsevate rahvaste jaoks on etendanud vaenlast juudid, kes levinud müüdi kohaselt lasid Jeesuse risti lüüa, kuigi ristilöömise otsustasid roomlased, kes tollal Juudamaa üle valitsesid. Süüdistada juute Jeesuse ristilöömises on sama tark tegu kui süüdistada eestlasi juutide põletamises ja või küüditamistes.

Eestlased, kelle saatus on olnud juutidega sarnane, erilist juudiviha pole ilmutanud. Selle asemel on olnud põlisvaenlased sakslased, kes säilinud ürikute põhjal röövisid eestlastelt nii nende usu, territooriumi kui vabaduse. Hiljem, kui saksa võim asendus Eesti aladel vene võimuga, said uuteks vaenlasteks venelased. Eriti suur viha venelaste suhtes arenes pärast möödunud sajandi küüditamisi ja okupatsiooni-aastaid, mil muidu töökad eestlased jäid omal maal nälga ja polnud neil eriti riideidki selga panna. Tundub praeguses riide-uputuses täiesti arusaamatu, aga nii see oli.

Pärast taasiseseisvumist veneviha rauges, erinevalt näiteks soomlastest, kel Karjala äravõtmise pärast venelaste suhtes rusikas siiani taskus. Uuteks vaenlasteks said kummalisel kombel mitte juudid ega moslemid, nagu euroopa rahvastele kombeks, vaid ... eestlased ise. Küll oli selleks Savisaar, kes võiladusid puistas, küll Laar, kes põllumajanduse hävitas, küll Vähi, kellele heideti ette tema autobaasi-minevikku, küll Kallas, kes 10 miljonit dollarit kõrvale pani.

Avalikku diskussiooni jälgides jääb mulje, et venelased on halvad vaid seetõttu, et nad Savisaarega mehkeldavad ning ameeriklased halvad seetõttu, et Ilves on nende maal elanud. Kui mujalt paralleele otsida, siis nii suur vaenlaste hulk ongi ehk ainult Iisraelis, kus toimub vahetpidamata samasugune omavaheline kisklemine ning kohtu alla antakse üks endine riigijuht teise järel.

Võibolla pole selline paaniline vaenlase otsimine halb, et üldse pisikest kogukonda kuidagi koos hoida, või selleks, et ära hoida Pätsu-suguste tegelaste esiletõusu, ent praegusaja turvalisel informatsiooniajastul oleks Pätsu-ajastu kordumine ilmselt võimatu. Pealegi on ELis võimalik kõigil Pätsu-sarnase režiimi eest juba eos emigreeruda, ka praegu lahkuvad paljud, kellele ei meeldi Ansip, seetõttu peab Ansip olema ettevaatlik ja hullumoodi rabelema, et ta oma riiki päris üksi ei jääks.

Eriline narrus on muidugi vaenlase otsingud seetõttu, et suurem osa eestlastest on omavahel suht lähedalt sugulased ja Eesti ise üks paras küla. Eesti elu meenutab vene pidu, kus seltskond end poole tunni jooksul mäluauku joob ning hakkab siis üksteist kolkima. Ilmselt ongi nii, nagu venelased selle kohta ütlevad: peksavad, järelikult armastavad.

Кirjutas Inno, innojairja.blogspot.com