Eestis on viimase 20 aasta jooksul toimunud huvitav metamorfoos: elanike, ja veel eriti maksumaksjate arv on drastiliselt kukkunud, seda nii ühiskonna kiire vananemise, suremuse kui väljarände tõttu, samas on ametiasutuste ja eriti ametnike arv hüppeliselt kasvanud.

Seda võib näha kasvõi ministeeriumi- ja muudelt valitsushoonetelt, mis on aastast aastasse paisunud, tuues sellega kaasa üha suuremad valitsemiskulud. Kohati tundub, et Eestisse ongi alles jäänud vaid valitsusasutused ning valdav osa töötajatest on riigi palgal.

On selge, et selline pull pikalt edasi kesta ei saa. Riiki ei saa ülal pidada ainult riigitöötajate najal, kuigi lühiajalises perspektiivis on see isegi võimalik. Ametnike ja ametkondade arvu tuleb hakata kiiremas korras karmilt kärpima. Tõsi, seda on tehtud valest otsast: kärbitud on päästetöötajate ja õpetajate (koolide) arvu, üha enam räägitakse omavalitsuste vähendamisest, ent sellega hävitatakse ühiskonna elujõudu ja turvalisust, seda eriti piirkondades, kus elujõudu tuleks pigem juurde lisada.

Kärpida tuleb tipust. Eesti-suguses suhteliselt vaeses mikroriigis pole vaja pidada üleval sama arvu ministeeriume ja ametkondi kui mõnes suuremas ja rikkamas, näiteks Soomes või Rootsis.

Miks ei võiks näiteks ühendada majandus- ja põllumajandusministeeriumid ning viia nad ühte olemasolevasse hoonesse, peaminister võiks olla samal ajal rahandusminister, samuti saaks ühendada PRIA ja EASi, kuna kaht eraldi eurotoetusi jagavat asutust pole otstarbekas ülal pidada. Välisesinduste osas priiskamisest on juba räägitud, milleks aga Eestile üha paisuv presidendi kantselei koos eraldi residentsiga?

Presidendi saaks tuua tagasi Toompeale, kust valitsus mõni aeg tagasi välja kolis. Ka suure osa valitsusasutusi saaks tuua kokku Toompeale, kus praegu ruumidega selgelt priisatakse. Vabanevad vahendid saaks suunata maapiirkondade arengusse, sest sinna pole Eesti kiire majanduskasv veel jõudnudki. Kasv on olnud vaid seal, kus asuvad valitsusasutused: Tallinnas ja Tartus. Miks on aga tallinlased eelistatud seisundis, eriti kui arvestada, et poole Tallinna elanikkonnast moodustavad muulased. Milleks neid eestlaste arvelt poputada, seda on raske mõista, eriti kui arvestada, et venelasi elab maailmas üle 100 miljoni, eestlasi aga pole miljonitki.

Tallinn, kes naudib ebaloomulikult suuri hüvesid, on muutunud kasvajaks või puugiks terve riigi najal. Sealt edasi pole vaja imestada, kui Tallinnal jätkub isegi masuajal raha sellisteks mõttetusteks nagu oma televisioon või ajalehed, mida levitatakse üle Eesti. Või milleks Tallinnale veel eraldi linnaosa valitsused?

Tallinna on juba 20 aastat ehitatud kui riiki riigis ja sellega on tegelenud KÕIK Eesti suuremad erakonnad, seal kõrval on jäänud väiksemad omavalitsused üha rohkem kängu. Räägitakse sellest, mida saaks Tallinnas teha televisiooni kaotamisest vabaneva rahaga, tegelikkuses tuleks vabanevad vahendid suunata väiksemate omavalitsuste toetuseks.

Olgem ausad, Tallinn on end rasva söönud ebaausalt: kuivõrd enamik riigiametnikke elab Tallinnas ja maksab makse linna kaukasse, siis on see linn ebaausalt rikastunud kogu ülejäänud riigi arvelt. Sellise perversse arengu peatamiseks tuleks ametkonnad laiali peksta üle Eesti, kus esiteks kulud väiksemad ja kuhu oleks lihtne leida töötajaid.

Praegusel internetiajastul ei tohiks asukoht enam olla määrava tähtsusega, isegi valitsus saab interneti teel suheldud, miks ei võiks seda teha ametkonnad. Pealegi oleks asutuste laialipeksmine säästlik: praegu käib suur osa töötajaid Tallinna tööle mujalt Eestist, kulutades selleks ohtralt bensiini ja vaba aega, kodu lähedal töötades saaks selle aja pühendada oma perele või huvialadele.

Кirjutas Inno, innojairja.blogspot.com