Kui mul õnnestus kooliealiseks saada, siis minu vanemad panid mind õppima Tallinna Esimesse Keskkooli. Varem ja ka hiljem on seda kooli nimetatud Gustav Adolfi gümnasiumiks. Eks Gustav oli see Rootsi Kunn, kes tõi Eestimaale gümnaasiumi ja ka kõrghariduse.

Selle kooli seintel rippusid endiste õpetajate pildid. Nendest üks oli Alfred Rosenberg. Temast ei räägitud, kui keegi küsis, tehti juttu millestki muust, meie oma pisikeste peanuppudega arvasime, et tegu on vist mõne endise saksa keele või, oletame ajaloo õpetajaga. See kool pistis silma selle poolest, et õpilased ligitati nagu kohe omadeks ja omadele võõrasteks.

Väsinud võitlemast kooli direktori Wiikholmi, õppealajuhataja Sepa ja kalssijuhataja Heinmetsaga, teatasin vanematele, et tahan minna kodu juurde Pelgulinna kooli. Vabandused ja palved võeti vastu, nii saingi normaalse hariduse närve raiskamata. Meil oli väga hea ajaloo õpetaja. Range. Aga ranged õpetajad ongi kõikse paremad. Siis, kuna mind tõepoolest huvitas ajalugu, hakkas midagi kooruma ka Alfred Rosenbergist.

Minu emal oli Lätis sõbratar Austra Blumflelda. Umbes Aleksandra Kollontai saatusega inimene. Moskva konservtooriumi lõpetanud klaverimängija, hilisem Läti Punane Kütt, poliitvang, kelle Stalin ja Beria unustasid maha laskmata, veel hiljem Riia Konservatooriumi prorektor ja armastatud helilooja Raimonds Paulsi klaveriõpetaja.

Need oma suved, mida ma isaga ei saanud suvilas veeta, kuna ta viibis sageli filmivõtetel ja maal ka ei saanud kogu aeg olla, siis pooled oma lapsepõlvesuved veetsin Riias. Tädi Austra tutvustas mind Mežapargiga, mu lemmiklaulude autori Raimond Paulsiga ja siis viis mind ühte kohta. See koht oli Baltimaade suurim surmalaager Salaspils. Kuidagi läks jutt minu vana kooli nn. „auõpetajale“ hr. Rosenbergile.

Edasi uurisin ise. Ajalugu mind huvitas, kirjandust oli raske kätte saaada, midagi ikka leidsid. Mida ma avastasin. Et omadeks ja võõrasteks jagamine toimus tema juhitud Gustav Adolfi gümnaasiumis juba enne kolmekümnendaid, kui Adolf Hitler alustas MEIN KAMPFI redaktsiooni. Jah, koolmekümnendate lõpus, kui Aadu kutsus omad NACH VARETLAND, läks temagi. Temast sai Helmuth Göringi parem käsi.

Mere, Viks, Linnas, olid lihtsalt sadistidest, pervertidest, vaimselt väärastunud inimestest käsutäitjad. Käske tappa, hävitada, mõnitada, vägistada ei andnud ei Hitler ega Göring. Ideoloog Baltimade alal oli ei keegi muu, kui kunagine Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja hr. Rosenberg.

Tänu temale said võiamlikuks massimõrvad nii Kalevi-Liival, Tartu surmalaagris, Viljandi lähedasets metsades, loodi surmalaager Kloogal ja Salaspils. Eesti SS pataljon hr. Rebase juhtimisel milline hävitas tuhandeid rahulikke, mittemilleskis süüdiolevaid rahulikke naisi, lapsi, vanureid Valgevenes, Ukrainas, Leedus, kellede ainus süü oli see, et nad olid tumedapäised, pruunide silmadega ja Rosenbergi arvamust mööda ei sobinud isegi mitte orjadeks, siis on meil ikka rahvuskangelane küll. Vaat et Kalevipeg lausa.

Tema õpilased, nende mõttekaaslased alustasid eestis metsavendlusega. Kui te usute, et tegu oli sõja eest metsa põgenenud talumeestega, siis... nojah. Tegu oli meestega, kes mõnuga tapsid teisi talumehi, vägistasid surnuks noori tüdrukuid, kes olid astunud pioneerideks, tapsid miilitsa piirkonna ja kevadkülvivolinikke. Kui see pole aegumatu inimsusevastane kuritegu, siis mis se on. Ma saan aru, miks hävituspataljonlased nendega inetult käitusid. Mida teeksid Sina, armas lugeja, kui su noorem õde on surnuks vägistatud, ema taluukse külge üles poodud ja isa külakeskuses maha lastud?

Mina astuksin hävituspataljoni ja teeksin kõik, et metsad sadistidest, pervertidest ja muust rahvarämsust tühjaks saada. Ideoloogia, mis selleni viis, pärines aga „õpetaja“ Rosenbergilt. Adolf Hitleri salajane külaskäik Eestisse oli samuti isand Rosenbergi organiseeritud. Tänu ajaloomuuseumi kindlameelsetele, ausameelsetele ja ajalootruudele töötajatele saame nüüd minna ja veenduda, kes soovis Eesti rahvasest teha orjarahva, paaritada blondid eesti neiud aaria rassist noormeestega, et saada juurde üks orirahvas, mille sakslased ajaloo käigus olid kaotanud.

Inimene soovitas hävitada kultuurrahva, kes käis vankritega väägverest laulupeol lihtsalt sellepärst, et pidas ennast kõrgemaks. Tema ideoloogia levib siiamaani. Kui palju ma kuulen ja näen, et pekske venelasi, tapke juute, lööge neegrid maha. Milleks? Et tänu selle, Rosenbergluse levikule levivad eestis ikka profašistlikud meeleolud.

Valitsus seda ei takista. Kõiges on süüdi venelased. Milles? Meie Eesti juhtivpoliitikute juhtimisel suleti tööandjatehased, hävitati põllumajandus, linnad on täis inimesi, kes oma elementaarset toidupalukest otsivad prügikastidest.

Ain Ervin Mere, härrad Viks ja Linnas pluss metsavennad olid tõepoolest kuuli väärt. Kas Eesti Valitsus on teinud midagi, et aidata reaalselt välja selgitada tõelisi sõjakurjategijaid? Ei, nad on kuulutanud Eeesti reaalsed vabastajad, Nõukogude Liidu kangelased, kurjategijateks. Fašistid, vägistajad, perverdid hoopiski kangelasteks.

Rosenberg oli oma sünnimaa rahva tõeline vaenlane. Jätkem see meelde, sõbrad. Või vaenlased. Oleneb kes millisest aspektist luges. Ma loodan, et selle härrasmehe pilt, kui ta ongi koolimajas seinal alles, omab ka vastavalt kirjeldust, kellega oli tegu. Et siis julgen taas häbita oma vanast koolimajast mööduda ja ehk lastelapsigi sinna soovitada. Sest kool on mitte ainult hea,vaid tõepoolest tasemel. Lihtsalt tõrvatilk meepotis rikub ju terve mee.

Nagu meie lusas, koduses ja rahulikus Eestis ühe töllaka levitud ideoloogia kummitab siiamaani noori. Ma pole siiani näinud ühtegi reaalset abi vabariigi julgeolekuorganite poolt näiteks Wiesenthali seltsile. Peale peaministri avalduste, et Eesti on palju kannatanud kõikvõimalike okupatsioonide all, ei näe ma avalikku hukkamõistu Alfred Rosenbergi ja tema järgijate tegevusele.

Кui Eestis talupojatarkusega ei toetata profašistlikke organisatsioone, siis... Rosenberg on surnud. Nürnbergi tribunali poolt poomissurma mõistetud. Otsus on täide viidud, järelikult Elagu Rosenberg. Ja tema ja Adolfi SUUR ASI:)

Armsad lugejad. Vabandan, et tänane kolumn sai veidike jõhker. Kuid ma kirjutan südamega JA SEE ASUB MUL VASAKUL.

Austuse ja lugupidamiega
Alati Teie Jaan Vasak.