This option will reset the home page of this site. It will restore any closed widgets or categories.

Reset
Новости, факты, комментарии...
11.09.2019 08:24:00 Vsevolod Jürgenson: Venemaa kuvand Eesti meedias (0)
Печать  
Послать другу  
Комментарии  


Eesti meediasEesti meedia elab läbi keerulisi aegu. Mitte kunagi varem pole kohalikus inforuumis ringelnud nii ohtralt väärtusetut ja eelarvamustest kantud teavet. Pole siis midagi imestada, kui argumendid hüljanud meediamaailmas on ka naaberriigi Venemaa kujutamine muutunud aina ühekülgsemaks ning eelarvamuste põhisemaks. Lähtutakse nn „Kurjuse impeeriumi“ põhimõttest – Venemaa on ohtlik naaber, seal puudub demokraatia ning riiki juhib diktaator, kelle käsku täidavad korrumpeerunud ametnikud.

Muidugi tuleb siinkohal märkida, et ega Vene meedia ka Eestit eriti hellita. Nii peetakse vastastikku sõnasõda, proovides, kes kellele ära teeb ja naaberriigile rohkem nurjatusi külge poogib.

Millised on põhjused, et Venemaad Eesti meedias nii armetult materdatakse? Kindlasti tuleb ühena märkida ajalooslist tausta. Molotov-Ribbendropi salaprotokollide allkirjastamisele järgnenud 50 aastat NSVLiidu osana, on paljude eestlaste jaoks senini ohu märgiks ning sellelt pinnalt on väga lihtne hirmutada idast lähtuva ohuga. Üha kollasemaks muutuv press käsitleb ka rahvusvahelise elu teemasid põhimõttel, et müüvad veri, higi ja pisaraid. Meedia on äri ja mida ebaobjektiivsem ent šokeerivam, seda enam klikke ja lugejaid. Nii ei vaevugi Eesti peavoolumeedia selgitama, mis põhjusel peaks Venemaa Eestit ründama. Piisab, kui hoida õhus agressiooni teema, viidates vajadusele end Venemaa eest kaitsta, süvendades sidemeid NATOga ning lubades sellel eesmärgil riiki vöörvägesid. Loomulikuks peetakse NATO jõudude koondamist Venemaa piiri äärde, lubamatuks aga vene poolset adekvaatset vastust.

Pole tarvis tõestada, kes taolises suunatud inforuumis rumalaks jääb. Ikka lihtne eestlane, keda päeva päeva kõrval kollitatakse Pihkva diviisiga, selle asemele, et keskenduda riigi peamisele probleemile, milleks antud hetkel on ühiskonna lõhestatus Eesti iseseisvust hindavateks jõududeks ning suuremat Euroliidule allutatust pooldavateks globalistideks. Eestit lõhestaval sisesõjal on ka üllatuslikult positiivne külg – vastandumine rahvustunnuse pinnal on asendunud maailmavaatelise vastasseisuga.

Selle heitluse ühe osana on globalistid igaks juhuks lasknud käiku ka „vene ohu“ teema. Igaüht, kes julgeb kritiseerida Euroopa Liidu migratsioonipoliitikat, survet seksuaalvähemuste eelistamiseks või avaldada toetust traditsioonilistele pereväärtustele, süüdistatakse töötamises kremli kasuks. Miks just kremli? Aga nii on must-valge maailmapildi pooldajatele mugavam. Oled meiega ja toetad valimatult kõiki Euroopa Liidust tulevaid juhiseid – järelikult esindad õigeid. Manitsed mõistlikkusele ja vastandud Vahemerel toimuvale inimkaubandusele – oled progressi vastu ning kujutad endast kremli agenti. Niisama lihtne see ongi! Euroopa vaimustusse leigelt suhtuvaid ja naaberriigiga normaalset läbikäimist soovivaid eestimaalasi on aga hakatud sildistama „kasulikeks idiootideks“.

Tegelikult tundub kentsakas, et kremlist on loodud mingi müütiline ülivõimas tont, kes on hiilimas mööda Euroopat ja värbamas endale trolle. Te ju ometi teate, et tänapäeval ei toimu lääneriikides ühtki valimist, millesse kreml oma trollide abil ei sekkuks ning ainuski Lääne-Euroopa või Ameerika riigijuht ei saa ametisse ilma, et kreml seda tahaks? Jama?! Muidugi, aga kui sellist jama päev päevalt sulle ajudesse kallatakse, hakkab lõpuks midagi külge. Goebbels kadus koos Kolmanda Reichiga, ent tema õpetus sellest, et kui valetada, siis juba järjekindlalt ja suurelt, sest nii hakatakse sinu jauramist lõpuks ka uskuma, elab edasi tänapäeva infomaastiku kuulekates sõdurites, ja seda nii Eestis, kui Venemaalgi. Nii püüavadki naaberriikide meediad üksteist hirmulugudega üle trumbata.  

Ka sellise lihtsa relva nagu kumminui kirjeldamisel lähtub Eesti ajakirjandus erinevatest normidest. Kui nuia kasutavad Pariisi rohelisi veste tümitama saadetud prantsuse eriväelased, siis on tegemist demokraatlikku riigikorda ja kodanike turvalisust tagava osava politseioperatsiooniga. Kui Barcelonas nüpeldavad hispaania politseinikud eraldumist nõudvaid katalaane, võitlevad nad provokaatoritega ja hellahingelistel mundrimeestel tuleb inimarmastust alla surudes musklijõul korrale kutsuda üleannetuid rahvuslasi, tehes seda Hispaania ühtsuse nimel, mis muuseas on igavene ja puutumatu. Kui aga Moskvas sekkub politsei sanktsioneerimata miitingute tõkestamiseks, on kohe selge, et siin tallatakse kremli mahitusel inimõigusi jalge alla. Vat niivõrd erinev võib olla kumminuia roll Eesti meedia pilgu läbi.

Eesti meedia jaoks on kujunenud välja kaks paha poissi – Vladimir Putin ja kummalisel kombel ka Eesti peamiseks julgeolekugarandiks peetava USA kõrgeim võimukandja Donald Trump.
Mõlema suurriigi juhte püütakse halvustada, nende otsuseid naeruvääristada, leida isiklikus elus ja iseloomus põlastusväärseid jooni.
Putini puhul ei räägita arengust, mida Venemaa on tema presidentuuri ajal läbi teinud. Pigem püütakse maalida pilti võimuahnest diktaatorist, kelle ainsaks eesmärgiks on enda ja oma lähedaste kauka täitmine. Eesti meediasse jõuavad Putini tegemistest vaid kummalised seigad kurgedega koos lendamisest või tiigrijahist Amuurimaal. Tema oponendid on eranditult lahked, rahumeelsed, Venemaa õnne nimel kannatavad õilishinged, keda piiritult taga kiusatakse.
Millegipärast ei suuda Eesti ajakirjandus mõista lihtsat tõde, et meile on naabrina palju meeldivam kindla võimukeskmega Venemaa, mitte ettearvamatu lagunev tuumariik.
Veel veidramana kujutab Eesti meedia vaid Donald Trumpi, taipamata, et Putinil ja Trumpil on suva, kuidas ühe väikeriigi ajakirjandus nende kallal ilgub. Mõlemad teevad oma tööd, lastes karavanil liikuda ka märksa suuremate koerte klähvimisele tähelepanu pööramata. Ainus kaotaja on Eesti lugeja, kelle ajusid kolletav meedia komposteerib.  

Millised Venemaad puudutavad uudised siis lisaks presidendi diktaatorlusele ja veidrustele veel Eesti meediasse jõuavad? Eelkõige negatiivsed, Siberi metsapõlengutest, Skripalide juhtumist ja jehoovatunnistajate kannatustest, toidumürgituste ja tänavakaklusteni. Ühel Eesti telekanalil on isegi spetsiaalne saade „Võimalik vaid Venemaal“, kus demonstreeritakse internetiavarustest üleskorjatud napakaid klippe, mis peaksid üheselt tõestama naaberriigi ajukääbikute määratut kontsentratsiooni. Pikantseks muudab asja, et saates mürgiseid kommentaare jagava saatejuhi ema on venelanna. Aga mis siin imestada, kui ühe teise telejaama uudistes esines Venemaalt tulnud migrant, kelle sõnul on Eesti talle andnud kõik, aga Venemaa mitte midagi. Viimasel ajal kasutatakse meeleldi taoliste kodumaa hüljanud venelaste nagu näiteks Artemi Troitski mürgiseid kommentaare sünnimaa olude kohta. See müüb, toetades peavoolumeedia poolt loodud „kurjuse impeeriumi“ kuvandit.
Toon ära mõned viimastel nädalatel Eesti meedias ilmunud Venemaa teemaliste lugude pealkirjad – „Venemaa stalinismi jälgedes“, „Putinlik küünarnukitunne“, „Varsti ei hoia Venemaad koos enam miski“, „Pärast Moskvas toimunud meeleavaldust võttis politsei kinni sadu inimesi“.
Aga ega Eesti meedia pole hellatundelisem ka omade suhtes. Tasakaaluka suhtumisega tunnustust pälvinud vene juurtega ajakirjanik Ivan Makarov kirjutas ühes hiljutises arvamusloos: „Eesti meedia üks omapärasemaid jooni on enese alavääristamine. Eestlased ise kujutavad oma rahvast kurja ja rumalana, avaldades suurel hulgal „uuringute“ tulemusi, mille kohaselt „vihkame“ me kõiki teisi rahvaid, rasse, inimtüüpe, vaateid, orientatsioone, sööke ja mida iganes. Avaldatakse suuri intervjuusid inimestega, kes peavad oma rahva demoniseerimist mingiks moeasjaks. Väiteid, nagu oleksid eestlased „natsid“ ja „hullemad kui elusaid inimesi õhkivad terroristid“, ei kohta naljalt üheski legaalses Venemaa väljaandes.“

Makarovil on tuline õigus. Eesti äärmusliberalismile toetuv peavoolumeedia on sügavalt haige. Sealt vaenulik suhtumine kõigesse normaalsesse ja teravdatud tähelepanu äärmuslike seisukohtade kaitsmisele. Eesti meedia vaenlased on lisaks Venemaale ka USA valged kodanikud, massimigratsioonist väsinud Lääne-Eurooplased, normaalseid seksuaalsuhteid eelistav enamus ning mehed, kes tahavad näha välja nagu mehed ja naised, kes hoolitsevad oma välimuse eest. Keskmine eesti ajakirjanik on alamakstud, vähese kujutlusvõime ja põhjendamatult kõrge enesehinnanguga reaalset elu uduselt aduv õnnetu depresioonipamp, kes eelkõige otsib vaenlast, kellele oma kibestumine solgina kaela valada. Õnneks leiab viimasel ajal ka märksa tasakaalukamaid käsitlusi nagu näiteks „Putini ja Kaljulaidi kohtumine tõi vene turistid Eestisse“ ning mõned lood teatrite kultuurivahetusest.

Me vajame Eesti ja Venemaa tihedamat suhtlust, seda, et mõlema poolne valeinfo ei tapaks inimlikku, mida nii eesti elanikes kui venemaalastes on, jumal tänatud, veel küllaga. Väär on keskenduda läänemaailma elustandardite lõputule ülistamisele. Uue ajastu märksõnadeks peaks saama looduslähedus ja inimlikkus ning selles annavad Eesti ja Venemaa paljudele lääneriikidele silmad ette.

Suure osa Eesti inimeste jaoks on Venemaa rikas kultuuripärand, kirjandus, muusika ja teater jätkuvalt need väärtused, mida hinnatakse ja millesse usutakse. Vene meedia omalt poolt ei peaks nii valuliselt reageerima mõnede Eesti uudistekanalite foobiatele. Sputniku ja BaltNewsi sarnased saidid võiksid rohkem keskenduda positiivsetele uudistele Venemaalt, muutudes selleks aknaks, kust saab jälgida tõelist vene elu. See on määratult kasulikum, kui väikese Eesti kritiseerimine.

Inimlikud kontaktid Venemaa ja Eesti vahel pole hetkekski katkenud. Neid tuleb hoida ja edasi arendada, sest teist naabrit meile keegi ei anna. Küllap rahuneb lõpuks ka ajakirjanike ja toimetajate õhin russofoobialt hõlptulu teenida ning meediasse ilmuvad taas infopõhised kajastused sellest, mis Venemaal tegelikult toimub.


Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige



Поделитесь своим мнением


Зарегистрироваться или войти. Войти через


 
a
ПОЛЕЗНЫЙ ПОРТАЛ О ТУРИЗМЕ
Фонд Русский мир