Kohtumine politoloog Vladimir Žarihhiniga, kellel keelati Eestisse siseneda, toimus meediaklubis Impressum videokonverentsi formaadis.

Kohtumist juhtinud Igor Teterin näitas kokkutulnutule alustuseks koopiat vabariigi siseministeeriumi otsusest, mille alusel klubi Impressum külaline piiril kinni peeti ning lausus: „Me elame keerulisel ja pingelisel ajal. Käib infosõda ja lääs kehtestab Venemaale sanktsioone. Ent ärgem ületagem sündsuse piire.“

Ja selgitas. Paistab, et Eestis otsustati lääne sanktsioonidele lisada oma kodukootud sanktsioonid. Kusjuures, kui Washington ja Brüssel käituvad siiski poliitiliselt korrektselt, teatades avalikult, kellele venemaalastest ja kuhu sissesõit keelatakse, siis Tallinn tegutseb hoopis teisiti. Nagu selgus, võeti otsus keelata politoloog Vladimir Žarihhinil Eestisse siseneda päev enne tema siiatulekut. Ent selle asemel, et teavitada sellest teda ennast, klubi Impressum või avaldada pressiteade, ootasid piirivalvetöötajad valvsalt kuni ta piirile jõuab, et võtta ära pass, hoida teda lennujaama eraldusruumis, esitades mõttetuid küsimusi ja uurides põhjalikult tema pagasit. Seejärel aga teatada, et tal on keelatud Eestisse siseneda, ning teha ettepanek omal kulul koju naasta.

Muide, kui Vladimir Žarihhin ilmus Tallinna publiku ette ekraanile, palus ta piiriintsidendile erilist tähelepanu mitte pöörata. Tema sõnul on märksa tähtsam rääkida sellest, mis teeb talle endale ja tallinlastele muret ürituse teema „Euroopa ja Euraasia liidud: partnerid või vastased?“ raames.

Järgnev arutelu kujunes väga huvitavaks ja harivaks. Vladimir Žarihhin tutvustas oma seisukohti nii Euroliidu kui ka äsja loodud Euraasia Majandusliidu (EAML) tulevikuväljavaadete osas. Tema arvates on nende kahe liidu peamine probleem selles, et majanduslik integratsioon saab suure viivitusega tuge poliitilisest integratsioonist. Ja kui esimesi samme astuva EAMLi jaoks on selline vastuolu täiesti loomulik, siis ELi jaoks muutub see juba arengu piduriks.

Probleemi illustreerimiseks tõi Vladimir Žarihhin näite praegusest olukorrast Ukrainas. „Minu jaoks oli suureks pettumuseks, et Euroopa ei suutnud välja töötada oma isiklikku seisukohta ja poliitilist joont Ukraina konflikti suhtes,“ ütles ta. „Ma ei oodanud, et EL hakkab pidevalt kiikama Washingtoni poole.“ Ta lisas, et ei mõista ameeriklasi sugugi hukka, nemad tegutsevad oma poliitilistes ja rahvuslikes huvides. Ent Euroopa tegutseb ameerikalikku seisukohta toetades sageli oma huvide kahjuks.

Vladimir Žarihhiniga Tallinnas kohtumise eel moodustas klubi Impressum ekspertide rühma, et teha diskussioon tervamaks ja laiahaardelisemaks. Sellesse diskussiooni löögirühma kuulusid politoloog Eduard Tinn, majandusdoktor Vladimir Vaingort ja kulturoloog Boris Tuh. Tõsi, kohtumisel said kohal viibida ainult kaks neist. Politoloog Eduard Tinn haigestus, kuid oma küsimused saatis ta elektronpostiga. Kokkuvõttes osutus diskussioon teravaks ja sisukaks.

Külaliselt küsiti, miks Euroopas hakati kartma tänapäeva Venemaad, süüdistades teda agressiivsetes kavatsustes. Seepeale vastas Vladimir Žarihhin naljatoonil: „Venemaa tundub olevat hirmus karu ainult eemalt vaadates. Tuletagem meelde ajalugu. Kas on olnud juhtumeid, mil see karu on ise Euroopasse ilmunud? Ei! Ta on ilmunud sinna üksnes pärast seda, kui mõned Euroopa riigid on üritanud kepiga tema koopas surkida.“

Üks küsimustest kõlas nii: „Mitme aasta pärast võib Euroopa loobuda Vene gaasist ja kuidas Venemaa selle üle elab?“ Vastus oli ammendav. Euroopa võib Vene gaasist loobuda kas või praegu. Venemaale teeb see ainult head, sest 60 protsenti riigi territooriumist on gasifitseerimata ja lõpuks avaneb võimalus see ammune probleem lahendada. Aga sõltuvuse Vene gaasist valis enamik Euroopa riike ise. Sest neil tuli teha valik tuumaenergia ja ökoloogiliselt ohutu tooraine vahel.

Tähelepanuta ei jäänud ka eurooplaste ja venemaalaste mentaliteedi erinevuse teema. Seepeale tähendas Vladimir Žarihhin, et erinev mentaliteet, erinevad kultuurid – need on tänapäeva maailma rikkus. Seda tuleb hinnata, mitte püüda õpetada üksteist elama, üritada naabreid enda sarnaseks teha.

Žarihhinilt küsiti ka, miks tänapäeva Euroopas on laialt levinud russofoobia. Külaline vastas, et ta pole mitte kusagil Euroops kohanud russofoobiat lihtsal inimlikul tasandil. Vaatamata sellele, et seda „haigust“ püüavad aktiivselt levitada meedia ja poliitikud. Kusjuures Valdimir Žarihhini arvates tuleb siin ilmsiks kummaline paradoks. Kõige raevukamad russofoobid Euroopas on endised sotsialistlike riikide kommunistlikud funktsionärid.

Oli veel palju huvitavaid küsimusi ja vastuseid. Kohtumise lõpul Vladimir Žarihhin siiski kurtis veidruste üle Eesti administratiiv-poliitilises elus. Nagu selgus, kutsus Eesti Vabariigi saadik Moskvas Jüri Luik ta Eesti saatkonda vastuvõtule, mis korraldati ühe diplomaadi kodumaale tagasi pöördumise puhul. Ta ei saanud sinna minna, kuna oli nõustunud sel päeval Tallinna sõitma. Ja nüüd ta ei saa aru, miks teda välisministeeriumi liinis peetakse soovitud külaliseks Eesti territoorimil Moskvas, mida saatkond endast ju kujutab, aga siseministeeriumi liinis peetakse teda Eestile äärmiselt ohtlikuks inimeseks, kellel on keelatud riiki siseneda.

Ta ütles seda pehme, intelligentse tooniga, väljendamata mingilgi moel solvumist. Pärast seda jättis ta heatahtlikult naeratades Tallinna publikuga hüvasti.

RUS: Свободу слова запретить нельзя! Встреча таллинцев с Владимиром Жарихиным прошла в формате видеоконференции