Ukraina politoloog Vladislav Gulevitš, kes peale Kiievi hunta võimule tulekut oli sunnitud lahkuma kodumaalt, on uurinud ukraina fašismi sünni ja tagajärgede põhjusi. «Baltija.eu» toimetuse arvamusel politoloogi vaatenurk on huvitav, eelkõige Baltimaa elanikele, kes võivad teha vajalike paralleele.

V.Gulevitš:

XXI sajand on parafašismi sajand. Parafašism on ideoloogia, milles puuduvad mõned fašismi ilmingud, kuid mis on oma sisult selle reinkarnatsioon. Kui puuduvad nähtused, mis lubavad eksimata näha ühes või teise poliitilise reziimi tegudes fašismi nähtusi, siis see teeb asja arutamise raskendavaks. See on lõiv tänapäeva põiklevatele vormidele mitte ainult autosõidukite või lennukite disainis ja interjööris, kuid ka poliitika maailmas. Täna ei ole tollest otsesust kaasaegsete neonatside tegudes, mis oli omane nende ideoloogilistele eelkäijatele Natsi-Saksamaal. Need avalikult nimetasid ennast fašistideks ja avameelselt teatasid oma plaanidest.

Kaasaegsed parafašistid on kartlikumad. Neile ei jätku kuritegelikku mehisust olla lõpuni fašistid ja sellepärast nende puhul kasutatakse eesliidet „para“, mis kreeka keeles tähendab midagi sellist, mis asub kõrval, läheduses. Parafašism asub fašismi kõrval, ta innustub sellest ideoloogiliselt, kujundavad patriotismi näidiseid.

Parafašism on liberaal-fašismi üks mitmest palest. Liberaal-fašism ei kanna Wehrmachti soldati hiirhalli uniformi, ta kasutab kalleid kostüüme. Talle on omane demokraatlik retoorika, diplomaatilisest etiketist kinnipidamine ja mõistete asendus, mille tulemusel timukat ja mõrvarit nimetatakse demokraatlikuks riigivalitsejaks, tema oponenti-antifašisti aga – diktaatoriks ja agressoriks.

Mitte juhuslikult hakka täna õitsema parafašism just Lääne liberaalse ideoloogia õitsengu ajastul. Lääne liberalismile on omane vormide voolujoonelisus ja petlik leebus, s.h. ka sõnastuses. Lääne liberalismile me oleme tänulikud sellise termini sünnile, nagu „humanitaarne pommitamine“. Lääne liberalismile on toodud ohvriks Jugoslaavia ja Iraak, Lüübia ja Süüria. Talle tuuakse tapmiseks ohvriloomana ka Ukraina.

Ideoloogia seisukohalt on Ukraina kogu oma iseseisvuse kestel olnud parafašistlik riik. Ukraina riikluse ideoloogia aluseks on a priori juurutatud õõnestamise mõtted, millistest on tekkinud viitmiinid, mis plahvatas  Donbassi ja matsid rusude alla Ukraina unitaarriigi idee. Mitte vaenlaste salasepitsused, vaid algselt ekslikud poliitilised ja ideoloogilised printsiibid, mis eitavad geopoliitilist reaalsust, lõpuks purustasid Ukraina riikluse vundamendi.

Olles paljurahvuseline riik, Ukraina otsustas ehitada oma tuleviku vankuval karmi kultuur-poliitilise ühtlustamise printsiibi abil. Alternatiivina nõukogude ideoloogiale oli võetud kasutusele midagi vastupidist – neobanderalik ideoloogia. Sellest momendist Suure Isamaa sõja ajal maapakku saadetuid tuntuid Ukraina kollaboratsioniste hakati ülistama, millele kaasnes nende ideoloogia tagasitulek ülikoolidesse, raamatukauplustesse ja televiisorite ekraanidele.

Natsliku loosungi „Ein Volk, ein Reich, ein Führer” kõrval tekkis ukrainiseeritud variant: „Одна мова, одна нація, одна батьківщина“ („Üks keel, üks rahvas, üks kodumaa “) ning loosung „Deutschland, Deutschland über alles” sai täieliku vastavuse Ukraina natsionalistide retoorikas – „Україна понад усе!“

Ukraina hakkas ise oma kätega kaevama endale hauda. Kõige rohkem kartis Ukraina rahvuslik eliit  jääda ilma Lääne poolehoiuta ja seetõttu kartis kõige rohkem kaotada vaevalt nähtava etnokultuurilise piiri, mis hoidis lahus venelasi ja ukrainlasi.

De-juure iseseisev Ukraina ei saanud lubada endale olla antifašistlik, kuna see oleks automaatselt viinud lähenemisele Venemaaga. Et olles hellalt vastvõetav Lääne poolt, Ukraina peab olema venevastane. Et olla venevastane, Ukraina peab olema ultrarahvuslik ja fašismile lähedane. Kuid me elame demokraatlikus maailmas. Ja seepärast Ukraina neonatsismi irve grimeeriti nii, et see näeks välja naeratusena. Fašismist sai parafašism.

Parafašism on kaval selles mõttes, et ei ole kohe nähtav. Ukraina presidendid õnnistasid Ukraina kangelase auastega varjamatuid lurjuseid, mida serveeriti Ukraina kodanikele, kui ajaloolist õigluse akti. Leonid Kutšma omistas postuumselt Ukraina Kangelase auastme Augustin Vološinile, marionetliku Karpaatia Ukraina juhile – ühepäeva-riigi, mis tekkis ja kadus Taga-Karpaatia territooriumil Führeri käsul.

Viktor Juštšenko omistas Ukraina Kangelase auastme sõjaroimarile Stepan Banderale – A. Vološini ideoloogilisele kaksikule. Viktor Janukovõtš, lähtudes valimiskampaaniast, jättis S.Bandera sellest auastmest ilma, kuid kiitva suhtumise Bandera ideedesse ja tegudesse ta jättis jõusse, kuna see oli puutumatu ideoloogiline varu vastasseisus Venemaaga. Samas Ukraina elanik elas oma väikekodanlase elu, mõistmata oma valitsuse ideoloogilisi trikke.

Eriti eredalt see ilmnes Euromaidanil. Kõigil maidani kolmel liidril (Arseni Jatsenjuk, Vitali Klitško, Oleg Tjagnibok) polnud midagi vastu Ukraina kollaboratsionistide heroiseerimisel. 
Viimase kümne aasta jooksul see oli Ukrainas juba teine maidan. Esimene, 2004 aastal, oli massiline, kuid mitte nii radikaalne, kui viimane – 2013-2014 aastail. Samas see ei olnud nii massiline, kuid oli palju radikaalsem. Teise maidani sponsorid panustasidki radikaalide kasuks, et kvaliteediga kompenseerida kvantiteet. Pettunud 2004 aasta maidani osavõtjad enam ei oleks niisama üles tõusnud. Nende asemel tuli üles kutsuda radikaalseid rahvuslasi, ehk passionaarsust omava vähemuse, mis võttiski initsiatiivi üle.

Radikaalid said omaga hakkama ja nüüd peavad areenilt lahkuma. Nad osutusid  tülikaks oma märatsemisega, taltsutamatu agressiivsusega ja plebeiliku harjumusega pidada ennast võrdsena tipp-poliitikutega.

Rahvusradikaalile on vaenlaseks mitte ainult Donbass, vaid ka Kiiev. Donbass on nende tsivilisatsiooniline vastane, Kiiev – eksistentsiaalne. Kui rahvusradikaalid lahkuvad Donbassist ja pöörduvad koju, Donbass neid jälitama ei hakka. Kuid sel juhul neid hakkab jälitama Kiiev.

Seesugune on sotsioloogilise zanri seadus. Keegi pole tühistanud Paretto eliitide rotatsiooni teooria. See väidab, et koha Päikese all eest võitlevad ka „mitte-eliit“ ja „antieliit“. Viimane koosneb nendest, kes ei tunnista süsteemsust, aga ka radikaalsetest nonkonformistidest, mittejuhitavatest passionaarsetest isikutest, ja veel nendest loomingulisest boheemist, kellel pole aimugi, mis on poliitika, lõpuks ka  agressiivsest intelligentsist jne. See tähendab isikutest, kes ei oska juhtida, ega alluda.

Niipea, kui „mitte-eliidist“ kujuneb võitluse tagajärjel eliit, ta paiskab oma repressiiv-vasara eilsete liitlaste vastu – „antieliidi“ esindajate vastu. Nii toimus Hitleri ajal (meenutagem arveteõiendamist kaitseväe natside SA (Sturmabteilung - tõlk) liidri Ernst Röhmiga ja tema mõttekaaslastega), nii toimus Stalini ajal (meenutagem eilsete revolutsionääride mahalaskmised). Seda ootab ka Ukrainat.

Esimene linnuke on juba olemas – rahvusradikaali Saša Bilõi (Oleksandr Muzõtško) surm, teda tapsid eilse liitlase, siseministri Arsen Avakovi käsulised. Teiseks maha lastud linnukeseks võis osutada „Parema sektori“ liider Dmõtro Jaroš, kellel olid selleks kõik šansid, kuna ta astus konflikti Arsen Avakoviga. Esimene esitas teisele ultimaatumi, ähvardades pealetungiga Kiievi suunas, teine süüdistas esimest illegaalse sõjaüksuse loomises. Poleemika lõppes ei millega, ometi jääb mulje, et jutt on vaikusest enne tormi.

Sõjaväe operatsioon Donbassis annab Kiievi võimudele hea võimaluse vähendada radikaalide üldarvu. Erinevate rahvuspataljonide liikmete kaebused kõrgete kadude kohta, mis on tingitud kuskil kõrgemate võimu ešelonide reetmisega, pääsevad isegi Ukraina massi-meediasse. Ometi ekstremistid-rahvuslased ei kavatse alistuda niisama. Nad on tunnetanud vere lõhna, karistamatust ja immuniteeti seaduse rikkumise eest. Neil on palju sõjariista ja austajaid igas valdkonnas.

Suurte ettevõtete reiderlikud haaramised Ukraina rahvuslaste poolt, millele järgnesid kokkupõrked miilitsaga, räägib sellest, et on olemas niisugused jõud, mis kasutavad rahvuslasi oma finantsküsimuste lahendamiseks. Peale seda eilsed kaitseväelased muutuvad ohtlikeks tunnistajateks. Ukraina saatus on määratud: määratud pikaajalisele sisevastasseisule, mille juured on kasvanud juba kauges eelmise sajandi lõpus. Siis Kiievi tšinovnikud otsustasid panustada natsionalismile – Ukraina Derzava iseseisvuse idee kinnituseks. Kõik iseseisvuse 23 aastat Kiiev ei suutnud pakkuda midagi konstruktiivsemat, kui kasvatada ja tugevdada ukraina neonatside ideoloogiat ühiskonnas, pakkides selle patriootliku ümbrisse.

Ühiskond jagunes korrapärasteks ja mittekorrapärasteks kodanikeks, ja riiklikul tasandil õiguse ainuõigeks variandiks oli määratud ukraina natsionalismi radikaalne versioon. Selle igasugune kriitika lükati reipalt tagasi võimumeelsete ajakirjanike poolt, kes kinnitasid „Kremli agendi“ kleebisildi igale, kes julges omada teistsugust arvamust. See lõhenemine omandas kroonilise vormi, kuid pime kasuahne Ukraina võim eelistas seda mitte märgata. Sest Ukraina presidendid on intellektuaalses mõttes samasugused „ajutised“, nagu ka ise Ukraina riik – hooajaline. Tema sisene möödaminev iseloom ja nende isiklik ebakompetentsus ei lasknud neil tegeleda põhiliste probleemide lahendamisega.

See eest olid piksevarrasteks valitud „mittekorrapärased“ ukrainlased. Need on need, kes ei kummardu Bandera ja Šuhevitši kultuse ees, need, kes ei jaga O. Muzõtško ja D. Jaroši vaateid. Muzõtško ja Jaroš olid veendunud, et poliitilise korrektsuse miinimumi ja agressiivsuse maksimumi olekul võib Ukrainas lahendada kõik poliitilised probleemid. Naiivsed! Nad arvavad, et enne neid pole politoloogia, kui teadus, midagi originaalsemat leiutanud. Elu osutus keerulisemaks, kui mainitud isikute ajus tekkinud pilt. „Mittekorrapärased“ kodanikud relvastusid, väsides lõpmatust alandamisest „korrapäraste“ kodanike poolt. Kahe erisuguse elanikkonna kihtide mitmeaastane kooselamine, kus üks neist, “korrapärane“, hellitas endas vihkamist „mittekorrapäraste“ vastu ja kättemaksu janu, pidi saama relvastatud konfliktiks. Kui lõpmatult vajutada vedrut, siis ükskord see ikka vabaneb.

Vähenõudlik lihtne inimene arvab, et tehes lõppu Donbassile, Ukraina saavutab oma eesmärgi – täiselu. Ometi peale Donbassi kõik alles algab! Ukraina natsionalismi mürk hakkab mõjutama Ukraina riiki siseselt. Viha ja kurjuse intoksikatsioon osutub nii tõsiseks, et Ukraina jääb kauaks haigeks, mis lõppeb tema jaoks geopoliitilise invaliidsusega.

Русская версия: Парафашизм на Украине как причина геополитической инвалидности