Tuntuse saavutavad näitlejad enam-vähem samamoodi nagu saavad võite ja auhindu sportlased. Tänu tööle, visadusele ja sihikindlusele. Venemaa teeneline kunstnik Nikolai Tšindjaikin on mänginud palju huvitavaid rolle peaaegu sajas filmis, on teatrite külalisetendustega läbi sõitnud pool maailma. Aga kui klubi Impressum kutsus ta Tallinna, et ta esineks kohaliku publiku ees, jäi ta pikalt mõtlemata nõusse.

Miks? Aga sellepärast, et ta armastab seda linna ja selle elanikke. Ta hindab kõrgelt Eesti teatritegelasi, mõnede ees neist võtab lausa mütsi maha. Näiteks nõukogude ajal tuntud lavastaja Voldemar Panso ja tema õpilase, tänapäeva Eestis tuntud teatrimehe Lembit Petersoni ees. Peale selle on Nikolai Tšindjaikinile südamelähedane see missioon, mille on võtnud endale klubi Impressum – ühendada Venemaal ja Eestis elavaid mõtlevaid inimesi, aidata neil paremini üksteist mõista, saades jagu kompleksidest ja foobiatest, mida kannustavad mõned poliitikud.

Kõigepealt meenutas Nikolai Tšindjaikin klubis Impressum seda, kuidas ta 2007. aastal käis külalisetendustega Tallinnas ja oli oma 60. sünnipäeval laval, pidades publiku aplausi oma parimaks juubelikingituseks. Ta tunneb oma näitlejatööst siirast loomerõõmu, nii nagu talle teevad rõõmu luuletamine ja joonistamine või looduse vaatlemine.

Kohtumisel esitati Nikolai Tšindjaikinile rohkesti mitmesuguseid küsimusi, kusjuures mitte üksnes kunsti teemal. Näiteks küsiti temalt: „Millised leheküljed Venemaa kahe viimase aastakümne ajaloost tekitavad teie südames uhkustunnet, millised aga kahetsust ja kurbust?“ Külaline vastas: „Tunnen uhkust selle üle, et meie riik on pärast kõiki neid alandusi, mis talle läinud sajandi 90ndatel aastatel osaks said, jalule tõusnud ja väärikuse saavutanud. Kurb on aga see, et palju meie kunagistest ühistest saavutustest on kaotsi läinud.“

Külaliselt küsiti arvamust Venemaa ühiskonna praeguse olukorra, kodanikuvabaduste taseme, ametlikust arvamusest erinevate seisukohtade väljendamise võimaluste kohta. Nikolai Tšindjaikin vastas: „Jumal tänatud, me elame vabal maal.“ Ja selgitas, et opositsionääride seisukohad levivad Venemaal meedia kaudu niisama vabalt kui võimude ametlikud teadaanded. Ja kuigi ta isiklikult ei arva, et Venemaa tulevik tuleb lahendada barrikaadidel, jõuavad opositsiooni arvamused temani ja ta tunneb nende vastu huvi.

Mõistagi ei saanud kohtumisel üle ega ümber ka Ukraina teemast. Sellest rääkis Nikolai Tšindjaikin iseäranis emotsionaalselt ja siiralt. Asi on selles, et ta on üles kasvanud Ukrainas, Luuga kandis, kus praegugi elavad tema sugulased. Seetõttu saab ta informatsiooni seal tegelikult toimuvast lähedastelt inimestelt. Peamine, mida ta ei suuda mõista ega seletada – miks on tarvis pommitada riigi edelaosa linnu, hävitada seal rahumeelseid inimesi, samal ajal, kui oleks vaja nad lihtsalt ära kuulata, et üheskoos otsustada, kuidas ühe riigi piires edasi elada. „Ukraina probleeme pole võimalik lahendada pommide ja mürskudega,“ resümeeris klubi Impressum külaline. „Kodusõda ainult teravdab neid. Ja see on kõige masendavam.“

Veel kõlas huvitav küsimus perekonna teemal. Asi on selles, et Nikolai Tšindjaikini naine on pärit Leedust, tema nimi on Rasa. Külaliselt küsiti: „Kuidas teie abikaasa suhtub sellesse, et Leedul on praegu Venemaaga pingelised suhted? Kas teil on sel teemal olnud peresiseseid vaidlusi?“ Külaline vastas: „Kui maailma suurriikide juhid suudaksid jõuda niisama heale üksteisemõistmisele kui meie Rasaga, oleks maailmas paljud globaalsed probleemid lahendatud.“

Kohtumise lõpuks luges Nikolai Tšindjaikin publiku palvel oma luuletusi, sealhulgas ka hiljuti ilmunud raamatust „Utrennie stihi“ (Hommikuvärsid“), mille ta pühendas oma abikaasale.