This option will reset the home page of this site. It will restore any closed widgets or categories.

Reset
Новости, факты, комментарии...
12.06.2014 19:32:04 Vene kirjanik ja publitsist Sergei Šargunov: Kui sõna muutus relvaks (1)
Печать  
Послать другу  
Комментарии  


Klubi Impressum avalike kohtumiste külaliseks Tallinnas ja Tartus oli tuntud vene kirjanik ja publitsist Sergei Šargunov. See mis on viimastel kuudel toimunud Ukrainas, on põhjalikult muutnud paljude inimeste ettekujutust pressi ja elektroonilise ajakirjanduse rollist ja tähendusest tänapäeva maailmas.

Vene kirjanik ja publitsist Sergei Šargunov: Kui sõna muutus relvaks

Informatsiooni edastajatest on ootamatult saanud võimas relv, mis on suuteline mitte ainult konfliktitsoonis toimuva kohta tõtt rääkima, vaid ka tegelikku pilti tundmatuseni moonutama.

Lääne meediaväljaanded pole mitte juhuslikult maha vaikinud lennu- ja suurtükiväe rünnakud rahumeelsetes Ukraina linnades – Slavjanskis ja Kramatorskis, Luganskis ja Donetskis. Nemad, nagu ka Ukraina meedia, ei näidanud kaadreid süütult hukkunud rahumeelesest inimestest. Tõde lahingutegevusest Kagu-Ukrainas sai teatavaks tänu mõnedele, peamiselt vene ajakirjanikele, kes ei kartnud sõita sinna, kus voolab veri.

Sergei Šargunov on üks neist. Ta tuli Tallinna sõna otseses mõttes mõni päev pärast Donetskist naasmist. Hotelli Meriton konverentsisaal suutis kõik temaga kohtuda soovijad vaevu ära mahutada. 180 inimesele ettenähtud saalis leidsid seekord koha kõik 250 osalejat. Inimesed seisid vahekäikudes ja istusid lisatoolidel. Pärast lühikest sissejuhatust tegi Sergei Šargunov ettepaneku jätkata vestlust küsimuste-vastuste vormis.

Mida publik siis Sergei Šargunovilt kuulis? Kas maailmas käib seoses Ukraina sündmustega infosõda? Jah, käib, arvab Sergei Šargunov, kusjuures väga terav. Väga palju on valet, sealhulgas primitiivset ja rohmakat valet. Mida maksavad näiteks Ukraina propaganda väited, et mässajad panid ise ennast Odessas põlema, ise lasid midagi Luganskis õhku, nende oma snaiperid tulistavad rahulikku elanikkonda.

Ent valest veelgi hirmsam on Lääne meedia teadlik tõe varjamine selle kohta, mis Ukrainas tegelikult toimub, ütles Šargunov. Mõnikord jääb mulje, et Kiiev saadab riigi kaguossa sõjaväe ja lennuväe pommitama omaenda kodanikke, olles veendunud, et nendest metsikustest ei poeta sõnagi maailma juhtivad telekanalid, seda enam ei hakka häirekella lööma korrakaitsjad.

Külaliselt küsiti, kas Kiiev suudab jõuga Donetski ja Luganski mässu alla suruda. Sergei kahtleb sellest tõsiselt. Ta ütles, et võimalik on mässajaid füüsiliselt hävitada, kuid võimatu on hävitada viha võimu vastu, mis on kinkinud üldise vaesuse ja ebaõigluse. Nüüd aga kavatseb veel teenida mitte oma rahvast, vaid lääne poliitilisi mängureid.

Mis siis ootab Ukrainat? Selle riigi tulevikku ei oska praegu keegi ette arvata. Kõik sõltub sellest, kui kaua kestab Ukrainas kodusõda ja kui palju ohvreid see veel kaasa toob, arvab Sergei Šargunov. Maailma avalikkuse eest võib ju varjata, et sõjaväe väljatulistatud mürsk tabas kirikut, kus toimus jumalateenistus, et kuulist või killust sai surma süütu tütarlaps, et koduta on jäänud sajad inimesed. Ent ei saa ei jõu ega sõnadega sundida alluma südametule valitsusele miljoneid inimesi, keda palju aastaid pole lihtsalt tahetud kuulda võtta.

Pühapäeval, 10. juunil esines Sergei Šargunov klubi Impressum väljasõiduistungil Tartus. Klubi Stimula saali kogunes umbes 50 inimest – õpetajad, ülikooli õppejõud, ühiskonnategelased ja ettevõtjad. Oma kirjanduslikust loomingust rääkides meenutas Sergei Šargunov, kuidas valmis tema viimane romaan „1993“. Külaliselt küsiti, kuidas ta sai kirjeldada 1993. aasta sündmusi, kui ta ise oli sel ajal kõigest 13aastane. Ta vastas, et Lev Tolstoid polnud veel olemaski, kui käis 1812. aasta isamaasõda. Sellegipoolest kirjutas ta „Sõja ja rahu“. Mis puutub isiklikult temasse, siis mõned tolle aja tänavastseenid on talle eredalt mällu sööbinud, mis samuti aitas romaani kirjutada.

Muidugi saanud läbi ilma paralleele tõmbamata: räägiti sõjast ja rahust praeguste Ukraina sündmuste kontekstis. Sergei rääkis palju huvitavat oma tähelepanekutest mässavas Donetskis, iseloomustas kõige tuntumaid mässuliste liidreid. Üldine hinnang oli kokkuvõttes selline, et protestiliikumise eesotsas on inimesed, kes võitlevad idee nimel, mitte kellegi grupi- või geopoliitiliste huvide eest. Idee, mille nimel nad oma eluga riskivad, seisneb püüdes vabastada Donbass Kiievi võimude aastatepikkusest diktaadist, võidelda oma kodanikele välja õigus iseseisvalt otsustada, kuidas elada, mis keeles rääkida, milliste programmide järgi õppida, kellega majandussidemeid hoida jne.

Selle teema üle arutlemine tekitas saalis elava dialoogi. Sergei Šargunov ütles, et tema jaoks on väga tähtis kuulda, mida arvavad tartlased Ukraina sündmusest. Ja seda ta ka kuulis. Keegi ei jäänud ükskõikseks. Väga huvitavaks osutus Tartu ukraina kultuuriseltsi esimehe Nikolai Satsjuki sõnavõtt. Ta on pärit Lääne-Ukrainast, tunneb muret oma kaasmaalaste pärast ja leiab, et tema kodumaa probleemid peavad lahendama ukrainlased ise ilma väliste jõudude sekkumiseta. See puudutab ka üldrahvalike liidrite usaldamist.

Oli veel palju huvitavaid, tuliseid, kohati isegi keevalisi sõnavõtte. Arutelu lõppes aga ühe saalis viibinud ukrainlanna repliigiga, kes ütles: „Ma ei usu, et kellelgi õnnestub meid lahutada. Venelased, ukrainlased ja valgevenelased – need on vennasrahvad, kes on sajandeid koos elanud. Ärgem unustagem siis seda.“



Поделитесь своим мнением


Зарегистрироваться или войти. Войти через


 
a
ПОЛЕЗНЫЙ ПОРТАЛ О ТУРИЗМЕ
Фонд Русский мир