Kirjanik ja ajaloolane Aleksei Issajev käis klubi Impressum kutsel Eestis, et rääkida võidu hinnast ja näha oma silmaga, kuidas siin sellesse suhtutakse.

8.05.2013. a. Võidupüha tähistatakse Eestis ametlikult 8. mail. Maarjamäe memoriaalkompleksi külastas Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu, et asetada Teises maailmasõjas langenud sõdurite ja ohvitseride hauatähistele pärjad. Pärjad said pandud ja oma kõne algul lausus ta isegi täiesti väärikad sõnad: „Mälestagem kõiki sõja ohvreid, sõltumata sellest, millisel poolel või millises mundris keegi sõdis, sest see sõda ei küsinud rahvust ega tunnistanud riigipiire.“

Seejärel aga võttis minister üles oma lemmikteema. Ta rääkis sellest, et sõda lõppes eestlaste jaoks alles 1991. aastal, kui taastati riigi iseseisvus. Et Eesti ootab Venemaalt okupeerimise eest vabandamist. Et tuleb hinnata neid kangelasi, kes, relv käes, kaitsesid oma maad nõukogude anastajate eest (sh SSi Eesti leegioni veterane ja sõjajärgseid metsavendi). Seejuures ei maininud minister sõnagagi Eesti laskurkorpuse võitlejaid, kes sõdisid Nõukogude armee koosseisus, andes oma panuse fašistliku Saksamaa hävitamisse.

Ühesõnaga, juba esimesel Eestis viibimise päeval sai Aleksei Issajev aru, et Eestis eksisteerib sõja kohta justkui kaks tõde. Ta ütles oma arvamuse välja ka Maarjamäe memoriaalkompleksis mälestustseremoonial viibinud telekanalite esindajatele antud intervjuus.

Külalisel ei jäänud kahe silma vahele seegi, et Maarjamäel toimunud tseremooniale oli tulnud vähe inimesi. Kui poleks olnud ametnikke, ohvitsere ja sõdureid ning Politsei- ja Piirivalveameti orkestrit, poleks käputäis siia kogunenud vanuritest veterane kuidagi massiürituse mõõtu välja andnud. Eesti noori aga, keda osa kõnelenuid süüdistas ükskõiksuses „riigi kangelasliku mineviku“ suhtes, sellised üritused tänapäeval lihtsalt ei huvita.

Hoopis teine pilt avanes külalisele, kui ta tuli avalikule kohtumisele klubisse Impressum. Üritus toimus hotelli Meriton Grand Conference & SPA konverentsikeskuses. 200 inimesele mõeldud saal oli pilgeni publikut täis. Inimesed võtsid järjekorda, et omandada Aleksei Issajevi raamatuid ning hiljem paluda neisse autorilt autogrammi. Külaline võeti vastu aplausiga. Kahe tunni pärast aga, kui oli aeg üritus lõpetada, ei tahtnud publik külalist kuidagi minema lasta ning esitas üha uusi küsimusi.

Jutuajamine klubis oli põhjalik, faktitihe, mitmeplaaniline, isegi terav. Aleksei Issajevil kui sõjaajaloo uurijal on väärt omadus – ta hindab möödunud sõja sündmusi lähtuvalt nende sisemisest ajaloolisest loogikast mitte kellegi poolt pealesurutud ideoloogilistest doktriinidest. Talle on vastumeelsed sõja kohta levivad valed, mis viimasel ajal on üsna sageli ilmunud erinevates raamatutes ja artiklites. Tallinna publikuga suheldes tuli tal kummutada paljud selle traagilise epohhiga seotud müüdid.

Näiteks küsiti Aleksei Issajevilt, kas on tõsi, et sõja alguses läksid nõukogude sõdurid rünnakule lahingrelvade asemel puust mulaažidega. Vastuseks kõlas, et see on täielik jama – Nõukogude armee oli hästi relvastatud, lahingrelvad ei olnud üksnes löögiväeosadel ja väekoondistel, vaid ka abiüksustel. Sellest annavad tunnistust arvukad arhiividokumendid, mida ta on põhjalikult uurinud. Külalisel paluti anda hinnang marssal Žukovi isikule ja tema strateegilistele teenetele. Ajaloolane rääkis, et teda isiklikult on alati hämmastanud Žukovi võime operatsiooniks valmistumisel arvesse võtta mitte üksnes globaalseid faktoreid, vaid ka rohkeid pisiasju, sealhulgas sõdurite olmetingimusi. Seepärast pole mõnede ajaloolaste väidetel, et Žukov saatis sadu tuhandeid sõdureid kindlasse surma, selleks et Stalini ees kannuseid teenida, samuti vähimatki dokumentaalset tõendust.

Kõige rohkem kohtumisel esitatud küsimusi oli pühendatud otseselt Balti riike puudutavatele poliitilistele ja sõjalistele kokkupõrgetele. Näiteks küsiti külaliselt, kuidas ta suhtub kohalike poliitikute väidetesse, et Nõukogude Liit 1940. aastal okupeeris Eesti. Aleksei Issajev selgitas, et mis tahes okupeerimine järgneb sõjalisele tegevusele, mida Eestis, nagu ka Lätis ja Leedus, ei toimunud. Jah, oli poliitiline surve, kuid mitte enamat. Juriidilisest aspektist oli Balti riikide astumine Nõukogude Liitu täiesti legitiimne ja vastas toonase rahvusvahelise õiguse normidele. Aleksei Issajev andis kõrge hinnangu Nõukogude armee koosseisu kuulunud Eesti laskurkorpuse osalemisele sõjategevuses. Neile eesti noormeestele aga, kes sõdisid SSi vägedes, tundis ta siiralt kaasa, öeldes, et tänu saatuse keerdkäikudele osutusid nad kaotajaiks ehk nagu tänapäeval öeldakse – luuseriteks. Ja sellest sai paljudele neist isiklik tragöödia.

Avaliku kohtumise lõpus kinkis Aleksei Issajev huvitavamate küsimuste esitajatele oma raamatuid, samuti jagas peaaegu pool tundi autogramme.