«Mulle ei meeldi eestlaste enesega rahulolu – et oleme kõvasti saavutanud, edukad, elame rikkalt, oleme väga targad ja haritud,» räägib intervjuus kirjanik Kalle Käsper. «See ei ole nii! Me oleme vaene rahvas.»

Tänavu pälvis Tammsaare romaanipreemia Kalle Käsper oma (seni) seitsmeosalise suurromaani «Buridanid» eest. Pealinn uuris, mis teosega on tegemist ja miks on romaan seni suhteliselt vähe kõlapinda leidnud. Samuti saime teada, mida arvab kirjanik Eesti kirjanduse hetkeseisust ja elust üldse.

- Milline on Eesti kirjanduse hetkeseis – on see liialt lihtsakoeline ja biograafiakeskne, nagu mulle tundub?

- Mul on raske selle kohta midagi öelda, sest viimased kümme aastat ei ole ma meie ilukirjandust peaaegu lugenud. Loen, aga vähe. Selleks, et oma romaani kirjutada, pean ma sisse elama. Et sisse elada, selleks tuleb lugeda, sest ega ma mujalt ju infot ei saa. Seepärast olen viimasel ajal pidanud lugema väga suurtes kogustes ajaloolisi uurimusi ja mälestusi, see on võtnud kogu minu aja. Kui sa ise kirjutad, siis on ka raske ilukirjandust lugeda, sest see hakkab segama. Neil põhjustel ma ei ole eriti kursis sellega, mida teevad minu kolleegid.

- Enne Teid on Tammsaare preemia saanud Andrus Kivirähk ja Indrek Hargla. On teil nende kirjanikega ka mingi ühisosa või olete ikkagi täiesti erinevad suurused?

- Kõige esimesena, aastal 1998, sai Tammsaare preemia Mats Traat, aga siis ei andnud preemiat välja mitte Tallinna linn, vaid kultuuriministeerium. Sellepärast on tema jäänud pisut ülekohtuselt annaalidest välja. Neist kirjanikest, ja ka Tammsaarest, erinen mina ikkagi väga suurel määral – ma kirjutan hoopis teistest asjadest kui Tammsaare või Traat. Ja hoopis teisiti. Kui meid miski ühendab, siis on see maht.

Kui rääkida kirjanikest, kes on mind mõjutanud või kelles ma näen mingit tõukeandjat, siis need on peamiselt kaks suurt prantsuse kirjanikku – Balzac ja Zola. Zola on muide kirjutanud 20-köitelise perekonnaromaani. Ilmselt on päris palju eestlasi, kes on lugenud «Nanad» ja «Žerminaali», aga ei tea, et nende romaanide peategelased on õde ja vend. Seda sellepärast, et eesti keelde ei ole tõlgitud kõiki 20 köidet. Inglise keelest tõlgitakse iga viimane pahn, mis seal ilmub. Aga selliseid suurteoseid eesti keeles ei ole – seda ei peeta oluliseks. Ometi on need ju huvitavad romaanid, on ju?

Ma pühendasin sellele sarjale terve talve – käisin raamatukogus ja tõin jälle uue köite. Lugesin vene keeles. See ongi meie suurim häda, et meil ei ole eesti keeles võimalik saada korralikku haridust. Igal venelasel, igal inglasel, prantslasel on oma emakeeles olemas kõik olulised raamatud – nii filosoofilised, ajaloolised kui ka ilukirjanduslikud. Eestis see kahjuks nii ei ole. Ja see on meie suurimaid probleeme – sellest algavad meie hädad.

- Te olete ka ajakirjanduses aeg-ajalt arvamusavaldustega üles astunud. Kui oluline on Teie jaoks see, mis ühiskonnas parasjagu toimub?

- Kuna ma kirjutan ajaloost, siis ühtpidi olen ma mõtetega seal. Aga ma elan ju ikkagi siin – loen lehti, vaatan, mis ümberringi toimub. Loomulikult mul tekivad sellega seonduvalt mõtted ja tunded. Ja sellepärast olen kirjutanud artikleid, et väljendada oma mõtteid selle kohta, mis mulle minu ümber toimuva puhul ei meeldi.

- Mis Teile praegu meeldib või ei meeldi?

- Mulle ei meeldi eestlaste enesega rahulolu – et oleme kõvasti saavutanud, edukad, elame rikkalt, oleme väga targad ja haritud... See ei ole nii! Me oleme vaene rahvas. Kui oleksime rikkad, siis oleks ka minu romaan ilmselt inimesteni jõudnud. Kui öeldakse, et meil ostetakse vähe raamatuid selle pärast, et meil on väike turg, siis see ei ole nii! Asi on selles, et me oleme vaesed, inimestel ei ole raha, et raamatuid osta. Tunnistan, et ka ma ise ostan raamatuid üliharva.

Sellest, et meil jääb haridusest puudu, ma juba rääkisin. Samuti sellest, et meil on välja kujunenud mingisugused ajaloolised dogmad – see mulle tõepoolest ka ei meeldi. Nende dogmadega on väga mõnus inimesi n-ö lõa otsas hoida, hirmutada: seal on vene karu, kohe tuleb ja hammustab. Tuleb mõelda, kui palju meie vaenu tõttu kaotame. Me kaotame majanduslikke sidemeid, ja ka riigisiseselt – me ei ole soovinud ära kasutada oma venelaste tegelikku potentsiaali. Sellega seoses meenub üks Napoleoni ütelus: «Inimest tuleb hinnata ainult tema isikliku ande, mõistuse ja töökuse järgi.»

- Kuidas te suhtute kultuuriminister Langi raamatukogude aeglase väljasuretamise programmi?

- Oi, see on tõepoolest hirmus. Nagu ennegi ütlesin – eestlased on vaene rahvas, meil ei ole raha, et raamatuid osta. Ainuke võimalus ongi käia raamatukogus.

- Kirjaniku elu Eestis ei ole tõenäoliselt jõukas elu. Aga Teie elatategi end pelgalt kirjutamisega, kuidas te toime tulete?

- Meie pere on erakordne, sest me mõlemad abikaasaga elame kirjutamisest. Jaa, väga raske on, see on õigus. Aga mida teha? On kaks võimalust rikkaks saada – üks on teenida palju raha, ja teine piirata vajadusi ja väljaminekuid. Lõpeks on ju tähtsamaid asju kui mugav ja jõukas elu. Siiani oleme vastu pidanud ja loodetavasti peame ka edaspidi.

- Ravikindlustuseta olek on siiski üsna ebamugav? Haiguste ravimine on ju tänapäeval kallis lõbu.

- Õnneks on mu abikaasa hariduselt arst ja kui mul on probleeme, siis saab tema mind ravida. Suurem probleem on retseptiravimitega – neid tuuakse meile välismaalt või kui ise välismaal käime, ostame ise. Ega me ju lausa nälja piiril ei ela ka. Kõigest hoolimata on meil katus pea kohal, toit laual. Ja paar korda aastas käime väljaspool Eestit reisimas, kui õnnestub raha teenida. Võib tekkida küsimus – kuidas te saate välismaal käia, aga ravikindlustust maksta ei jõua? Aga teate, ma kirjutan oma romaani juba kümme aastat, see romaan on mul kogu aeg peas. Vahetpidamata. See on suur intellektuaalne pinge. Ja ainus võimalus, kuidas natuke puhata, on vahetada keskkonda. Kõik, mis meil õnnestub natuke n-ö üleliigset teenida, selle me paigutame reisimisse.

Nojah, ja kõigele lisaks on ju olemas see ravikindlustamatute ehk vaestehaigla, mida Tallinna linn üleval peab, mina olen seal paar päeva olnud. Mulle tehti analüüsid, kontrolliti kõik üle. Neil omal uuringuaparatuuri ei ole, aga autoga viidi mind röntgenisse. Olud ei ole seal ehk luksuslikud, aga kui häda on käes, on see siiski mingisugune valik. Personal on väga tubli ja see on küll hästi tehtud, et Tallinnas selline haigla on.

- Teie romaani tegevustik hõlmab mitu inimpõlve, kuid ülesehitus on ajaliselt hüplev, sündmused ei järgne lineaarselt.

- Ma kirjutan «Buridanides» neljast põlvkonnast – žanriliselt võiks seda määratleda kui perekonnaromaani. Laiemalt räägib see kogu 20. sajandist – Tsaari-Venemaast, esimese Eesti Vabariigi perioodist, sõjaajast, nõukogude ajast kuni nüüdse iseseisvuseni välja. Enne mind on sarnase romaani kirjutanud prantsuse kirjanik Philippe Hériat. Romaani nimi on «Boussardelid» ning selles räägitakse ühest perekonnast 19. sajandil. Hériat alustas otsast peale – alustas esimesest põlvkonnast, siis tõi sisse teise, kolmanda jne. Alguses on huvitav lugeda, aga mida edasi, seda enam kaob kaasaelamine ära. Sellepärast otsustasin mina oma romaani ehitada üles teisiti – hakkasin kirjutama neljast põlvkonnast otsekui nelja eri romaani, mis on omavahel põimitud. Kes lehitseb näiteks esimest köidet, näeb, et lugu algab kuuekümnendatel, läheb tagasi päris sajandi algusesse ning jõuab välja olümpiamängude aastasse. Samas iga n-ö romaani sees toimub järjepidev areng.

- Elu muutub aina kiiremaks, inimesed pealiskaudsemaks ja tahavad lühemaid ja kergemaid asju lugeda. Miks siis ikkagi selline suur, mastaapne teos?

- Eks natuke trotsi pärast ka. Kuna maailm on tõesti muutunud pealiskaudseks, siis tahan näidata, et võimalik on siiski ka selline teos. Sest suur romaan elab praegu tõesti väga rasket perioodi. Mitte üksnes meil – Eestis vast polegi asi kõige hullem –, aga maailmas on asi tõesti halb. Viimane suur romaan Lääne-Euroopas, mis vaatles ajaloosündmusi ja omas laia ajalist haaret, oli Jean Paul Sartre’i «Vabaduse teed» (eesti keelde pole seda veel tõlgitud – toim), mis ilmus natuke pärast Teise maailmasõja lõppu. Pärast seda ei ole kirjanduses ühtki nii mastaapset teost loodud.

Kuid vaadake, meie, eestlased, oleme saanud ju niivõrd huvitava ajaloolise kogemuse. Mina kuulun põlvkonda, kes on suhteliselt suure osa oma elust elanud nõukogude ajal. Ning nüüd näen ma sootuks teistsugust elu. Ja ma võrdlen neid kaht erinevat elu kogu aeg. Meil on kujunenud välja dogma, et kõik, mis oli siis, on halb. Tõepoolest – palju asju oli siis halvasti, aga nii mõndagi oli palju paremini kui praegu. Oma teoses üritan ka nende kinnistunud dogmadega võidelda. On väga kurb, kui inimesed jäävad mingisuguste primitiivsete mõtete lõksu ja ei üritagi arutleda selle üle, kuidas asjad tegelikult olid ja on.

- Tammsaare on saanud koha kooli kohustuslikus kirjanduses. Millal Teie teosed sellesse nimekirja lisatakse?

- Kui arvate, et ma seda väga igatsen, siis päris nii see ikkagi ei ole. Tegelikult ei ole ka Tammsaare üldse koolilaste kirjandus. See, et teda koolis lugema sunnitakse, võib pigem noori kirjandusest eemale tõugata. Keskkoolieas tuleks lugeda teisi asju. Mina soovitaksin gümnaasiumiõpilastele lugeda Dumas’d, Remarque’i, eesti kirjanikest Mati Unti. Tammsaarest võiks lugeda «Kõrboja peremeest» või «Tõe ja õiguse» II köidet, kus on juttu gümnaasiumist – et võrrelda kahe ajastu kooliõpilaste elu. Tammsaare kõnetab pigem keskealisi lugejaid.

Sirje Rattus, www.pealinn.ee.