Uuem ajalookirjutus väldib muistse vabadusvõitluse mõistet, seades nõnda kahtluse alla kogu eestluse paradigma, mis põhineb teatavasti muistsel vabadusvõitlusel. Ehk: kui polnud muistset vabadusvõitlust, siis polnud ka vabadussõda 1918-1920. aastal ja pole mingit eestlust kui sellist.

Sama loogika põhjal pole ka juutlust, mis põhineb teatavasti samuti udustel kirjanduslikel allikatel. Samas ei vaidlusta maailmas eriti keegi juutlust, vaid vastupidi, piibli ehk juudi muistendi tekste peetakse üldiselt autoriteetseteks, neid jutlustatakse massiliselt isegi Juudamaa suhtes kauges Eestis.

Kas Eesti ajaloo ja eestluse küsimärgi alla seadmine on seotud kuidagi Euroopa Liiduga? Ilmselt küll, sest Euroopa Liidus on käimas samalaadne protsess Nõukogude Liiduga, kus üritatakse luua uut tüüpi ilmakodanikku, Euroopa inimest, millega kaasneb paratamatult teatud mineviku arusaamadest lahtiütlemine. Teisest küljest heidab muistse vabadusvõitluse lugu halba valgust Euroopa Liidu praegusele tuumikriigile Saksamaale. Eestluse tasalülitamine aitab vältida põhiseaduslikku konflikti, sest Eesti põhiseadus seab esikohale eesti rahva säilitamise, aga Euroopa Liidu liikmelisus toob paratamatult kaasa eesti rahva sulandumise ja pikemas perspektiivis hävimise, kuna eesti rahva säilitamine oleks liidu jaoks pikemas perspektiivis liiga kulukas.

Paradoksaalne on see, et muistse vabadusvõitluse idee, mida isegi nõukogude korra juures ei suudetud maha suruda, õnnestub tasalülitada Euroopa korra "viljastavates" tingimustes ja eesti rahva vaikival heakskiidul.