«Ma pole elu sees näinud sellist finantsdistsipliini rikkumist, kui meie erakonnas,» rääkis 1999. aastal Isamaliidu ridades riigikokku pääsenud ärimees Jüri Mõis. «Ettevõtted maksid justkui oma reklaami eest, kuid tegelikult oli sel mõne parteiliikme nägu peal.»

Möödunud neljapäeval toimus järjekordne tasuta poliitika õhtukool, mis keskendus seekord parteide rahastamisele. Üks esinejatest oli ärimees Jüri Mõis.

Ametlikult andis raha keegi teine

«Aastatel 1999-2003 olin ma Isamaaliidu ridades ka ise poliitikas,» meenutas Mõis. «Riigikogusse minnes tabas mind kaks suurt üllatust. Kunagi varem oma elus polnud ma näinud sellist alkoholi tarvitamist töö ajal kui riigikogus. Riigikogu puhvetis kulus kellelgi ühes minutis alati keskmiselt üks ports alkoholi. Samuti polnud ma näinud kusagil mujal sellist finantsdistsipliini rikkumist, kui oma erakonnas.

Tavaliselt oli nii, et ettevõtjad ei soovinud oma nime all raha anda, sest siis ei oleks nad saanud mõnel riiklikul hankel, näiteks ehituskonkursil osaleda. Siis pandi kirja, et raha andis keegi teine. Teine variant oli, et maksta arveid mingite teenuste eest. Näiteks et mõni ehitusettevõtte maksab väidetavalt oma reklaami eest, kuid tegelikult oli seal mõne parteiliikme pilt. Kui mõned isamaalased, just Vabade Isamaaliste Kodanike seltskond räägib, et nemad ei mäleta või ei teagi, kuidas omal ajal partei rahaasjade ajamine käis, siis nad räägivad õiget juttu, sest naid ei lastudki rahastamisskeemide ligidale.

Deklaratsioonis olid vaid pooled toetused

Meie 1999. aasta Riigikogu valimiste kampaania kulu oli 16 miljonit krooni, kuid deklaratsiooni suutsime sellest kirjutada seitse miljonit. Keegi polnud nõus oma nime all raha andma, samas maksti ilusasti meie arveid kinni. Ausat tunnistamist oma nime all, et keegi toetas meie parteid, oli deklaratsioonis ilmselt vaid kolme ja poole miljoni eest.»

Eesti on Mõisa sõnul isegi liiga demokraatlik maa. «Jõustruktuure tuleks ohjeldada, need lähevad juba üle igasuguse piiri,» rääkis Mõis. «Priit Toobalilegi esitati olematu süüdistus, täielik jama. Kaebealustele võetakse riigi rahade eest kalleid advokaate ja kõigil on «rõõm» selliseid olematuid asju käsitleda. Kapo kasutatavate advokaatide hind on 240 eurot tunnis.

Eestis laiemalt on ka nii, et seda juhtivate ametnike ja poliitikute produktiivne tööaeg ühes kohas on viis kuni seitse aastat. Pärast seda tuleks tegijad välja vahetada, sest nad on end ammendanud.»

pealinn.ee