Pikaleveninud sõda Lähis-Idas on andnud oodatule sootuks vastupidiseid tagajärgi: korra loomise asemel on USA seal täielikult kontrolli kaotanud.

Konflikti kiire lahendamise asemel on üle ärritatud terve islamimaailm. Globaalse politseiniku rolli võtnud USA on end sellega kahjuks välispoliitiliselt nurka värvinud ja koos temaga väike Eesti.

Miks selline asi juhtus, jääb ilmelt tulevikus poliitikateadlaste analüüsida, ent on selge, et diktaatorite kõrvaldamine Lähis-Idas on toonud võimule nn rätipead, kes on omakorda alustanud sõda kõige lääneliku vastu. Seetõttu on kõigi Lääne inimeste, kaasa arvatud eestlaste viibimine Lähis-Idas muutunud mitte üksnes ebasoovitavaks, vaid lausa ohtlikuks.

Eesti on küll deklareerinud, et lahkub Lähis-Idast koos liitlastega, ent see ei muuda asja olemust: sõda on kaotatud ja pole vahet, kas lahkud lööduna, saba jalge vahel koos teistega või mitte. Nii USA kui Eesti on oma šansid Lähis-Idas rumala sõjaga maha mänginud, kulutanud selleks tohututes kogustes maksumaksja raha, nii et kodus valitseb kõrge töötus ja osa elanikkonnast vaesub kiiresti. Hurraa-poliitika aeg on möödas, mis on iseenesest hea, sest lõpmatuseni ei saa koduseid probleeme välise taha peita. Ükskord tuleb hakata päris elu elama ning tõele näkku vaatama.