Eesti riik on küll aastatelt noor, aga meenutab praegu kõige rohkem pensionäri, kes istub voodi veerel, kõlgutab jalgu ja ootab oma surma. Elu ainus mõte on viimastel elupäevadel veel ots-otsaga kokku tulla, mingeid riske mitte võtta ja olla uhke selle üle, et tal pole ühtegi võlga.

Püsti tõusta ta ei taha, sest pea võib ringi käima hakata. Ta on pensionärile omaselt ülimalt konservatiivne ja ettevaatlik, veeretades iga senti näppude vahel. Kohati kaldub paranoilisusesse, näeb tonte seal, kus neid pole. See on ka loomulik, sest vanaduses enam musklit ei kasvata ja ainus viis veel elus püsida on ülim ettevaatlikkus.

Pensionär enam midagi ette ei võta, ise initsiatiivi ei ilmuta ning elab pigem põhimõttel, las teised teevad. Loomulikult pole mõtet pensionärilt oodata, et ta saaks lapsi või ehitaks omale uue elamise. Pigem on pensionärilt oodata teiste õpetamist ja targutamist, loomulikult ka parastamist, kui tegijatel pole kõik nii õnnestunud nagu planeeritud.

Kuidas Eesti riik sinna jõudis? Vastust pole vaja kaugelt otsida: valimistel on kõige tugevam jõud Eestis pensionärid, kelle häälte pärast eranditult kõik erakonnad end nahast välja poevad ja vastavalt nende soovidele kogu riiki kallutavad.