30 augustil 2012 ajalehes Postimees Venemaa Välisministeeriumi ametliku esindaja A.K.Lukasevitsi vastused seoses kohtuotsusega "Pussy Riot" asjas olid avalikustatud lühendatud kommentaarina.

Pakume lugejatele intervjuu täisversiooni, mis on tõlgitud eesti keelde.

Venemaa Välisministeeriumi ametliku esindaja A.K.Lukashevitsi vastused seoses massimeedia küsimustega «Pussy Riot» kohtuasja otsuse kohta

Küsimus: Kuidas Teie võiksite kommenteerida “Pussy Riot” kohtuasjas vastu võetud otsust? Kas pankkultuuri esindajaid koheldi nende ebakorrektse käitumise eest katedraalis liiga karmilt?

Vastus: Kõigepealt, tahaksime märkida, et Moskva Hamovnitseski kohus tegi otsuse Lunastaja Kristuse katedraalis nn „punkpalvuses“ osalenute kohtuasjas pärast asja kõikide faktide üksikasjalist uurimist.Vene Föderatsioonis kehtivate protsessuaalnormide raames võivad nemad või nende esindajad selle asja kõrgemalseisvasse kohtusse seadusega sätestatud korras edasi kaevata.

Mis puutub karistuse astmesse, siis tahaksime meelde tuletada, et kohtusüsteem Venemaal on sõltumatu võimuharu. Bändis osalejatele liiga range karistuse määramise mitteotstarbekohasusest rääkis President V.V.Putin, ja VÕK (Vene Õigeusu Kirik) Kõrgeim kirikunõukogu esines avaldusega, milles kutsutakse tütarlastele armu andma, kui nad oma käitumist kahetsevad. Kuigi mõnes lääneriigis (näiteks Saksamaal, Soomes, Austrias ja muud maades) on jumalateenistuse segamise katsete eest ette nähtud ka tõsisemad karistused, kehtib avalikes kohtades maski kandmise keeld.

Küsimus: Läänes trakteeritakse „Pussy Riot“ asja  kui sõnavabaduse ning loomingulise eneseväljenduse piiramise näidet. Mida Teie võite selle kohta öelda?

Vastus: Tõesti, välismaal algas üsna äge bändis osalejate kaitsmise kampaania. Seejuures „loomingulise esinemise“ sisu  jäi tahaplaanile. Meie oponendid ei võta arvesse ka selle punkbändi tegevuse solvavat laadi miljonite õigeusklike ja teiste moraalsuse traditsioonilisi mõisteid  järgivate usutunnistustega inimeste jaoks.

Muide, see ei ole bändi „Pussy Riot“ esindajate esimene mitteühemõtteline „esinemine“, nad esitasid oma „loomingulisi ideid“ juba tuntud bändi „Voina“ kooseisus. Need, kes jõudsid juba tutvuda „Voina“ bändi „eneseväljenduse vabadusega“, teavad missuguse rühma „toimingu“ rühmaseksi vormis raseda naise osalemisel nad korraldasid muuseumis ja kuidas nad tõmbasid oma „loomingusse“ lõpnud kana, kusjuures väikese lapse juuresolekul. Miski pärast ei kutsunud tolerantse Lääne nördimust esile ka nende suures supermarketis gastarbaiterite ning seksuaalvähemuste esindajate „poomise“ imelik aktsioon.  

Aga ikkagi rääkides loomingulise eneseväljenduse vabadusest, siis tahaksime meelde tuletada, kuidas eelmisel aastal sai artbänd „Voina“ sõltumatu zhürii otsusel visuaalse kunsti alal riikliku preemia „Innovatsia“ laureaadiks nominatsioonis „Visuaalne kunstiteos“ ühiskonnas väga erinevalt hinnatud kunstioopuse eest. Sellepärst on etteheited kunstis aktsionismi esindajate loominguvabaduse tagakiusamise kohta siin silmanähtavalt meelevaldselt kokku sobitatud. 

Küsimus: Silmanähtav on see, et kohtuprotsess „Pussy Riot“ üle mõjus negatiivselt Venemaa imagole. Kas üks mitte suur artbänd on seda väärt, et Venemaa sai kogu maailmas „kuulsaks“ nagu riik, kus rikutakse inimeste  põhiõigusi ja vabadusi?

Vastus: Võib konstateerida, et mainitud punkbändi kohtuasi sai järjekordselt rutakate, ebaobjektiivsete ning poliitiliselt angazeeritud hinnangute laine põhjuseks. Tekib mulje, et mõnede õiguskaitsestruktuuride ning massimeedia jaoks ei ole oluline nende noorte naiste edasine saatus, vaid võimalus veel kord skandaalitseda antivene põllul.

Samal ajal on selles olukorras kindlasti olemas ka tsivilisatsioonide konflikti elemendid. Postmodernistlikus Läänes unustavad paljud Euroopa kristlikud juured, ühtlasi ei taha nad arvestada teiste konfessioonide usklike  tundeid, arvates, et religioon piirab demokraatiat. Nad esinevad niisuguste teemade aktsioonide täieliku vabaduse poolt, millega „Pussy Riot“ bänd „kuulsaks“ sai. Meie aga oleme veendunud, et unustada moraali norme, mis on kogu maailma religioonidel ühised, on hävitav, ja üritame nii elus kui ka poliitikas järgida mitte ainult rahvusvahelist õigust, aga ka traditsioonilisi väärtusi. Mis puutub „mittetraditsioonilistesse väärtustesse“, nad on lubatavad ainult seal, kus nad ei satu seaduse ja moraaliga vastuollu.

Ei tohi unustada seda, et inimõiguste põhjapanevad rahvusvahelised õigusinstrumendid sätestavad, et arvamuse väljendamise vabadus ei ole absoluutne, vaid lahutamatult seotud terve rea piirangutega. Nii, vastavalt 16. detsembri 1966 a. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art.19 p.3 toob oma arvamuse väljenduse õiguse kasutamine „kaasa erilised kohustused ja erilise vastutuse“ ning see võib olla „seotud mõningate kitsendustega, mis aga peavad olema kehtestatud seadusega ja olema hädavajalikud teiste isikute õiguste ja reputatsiooni austamiseks ning riikliku julgeoleku, avalikku korra, elanikkonna tervise või moraali kaitsmiseks“.

4. novembri 1950 a. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art. 10 p. 2 sätestatakse, et „arvamuse väljendamise kasutamine võib olla seotud niisuguste tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või teiste isikute reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.“

Need on kõikide riikide juriidilised kohustused ja neid on vaja täita.       

22.08.2012