Ennist sai siin väidetud, et Eesti kriisipoliitika oli läbi kukkunud, ent sellega sai tehtud liiga kohalikele emissaridele, Ansipile ja Ilvesele.

Tegelikkuses on Eesti alates 2004 aastast oma olemuselt Euroopa Liidu oblast, kuivõrd kõik seadused, mis Eestis kehtivad ja mille järgi elu kulgeb, võetakse vastu Euroopa Liidu keskuses Brüsselis. Eesti parlament täidab sellest ajast kummitempli rolli.

Tegelikkuses on läbi kukkunud terve Euroopa Liidu laienemispoliitika. Uusi liikmeid meelitati liitu kõikvõimalike toredate lubadustega ja piltidega ilusast Euroopa elust. Nüüd, tagantjärele selgub, et see kõik oli vaid pettus, selleks et uutele liitujatele kaela määrida vanade olijate kohustused, kui asja õigete nimedega nimetada. Läbikukkumisele aitasid kaasa rahasüstid uutele liitujatele, mis kuumutasid mõne aastaga majandused üles, nii et nad muutusid väga haavatavateks kõikvõimalike väliste šokkide suhtes.

Eesti rahval pole oma saatuse osas süüdistada ei kedagi muud kui iseennast. Nii nagu 1939. aastal lasi rahva poolt valitud valitsus sisse vene baasid, nii andis eesti rahvas 2003. aasta referendumiga ära oma otsustusõiguse. Tulemus on laias laastus sama: rahvuslik katastroof.

Sisuliselt ei juhi Eesti juhid enam Eesti riiki, vaid käivad Brüsselist suuniseid ja käske saamas ning eelmiste korralduste täitmise kohta aru andmas. Sestap ei saa eesti rahvas oma juhtidelt ka midagi nõuda, nad lihtsalt ei otsusta enam suurt midagi.

Кirjutas Inno, innojairja.blogspot.com