Poliitika ja siirus on erinevate mängukavade mõisted, mitmetasandilisus ei ühti sirgjoonelisusega. Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna osakond korraldas 2. mail 2012.aastal Tallinna Ülikoolis lõimumisteemalise seminari teemal „Tallinn – kas ideaalne integratsioonismudel või kaks paralleelmaailma?“

Kahjuks läks aga nii, et nimetatud seminar möödus kuidagi märkamatult, kuna seminari korraldamise aeg kiilus kahe aastapäeva – Pronksöö ning Võidupüha vahele.

Vene koolide problemaatikale oli pühendatud seminari viimane, kolmas osa ning mulle, kui ühingu „Vene kool Eestis“ liikmele pakkus huvi just nimetatud temaatika. Kuid seminari kaks esimest osa pakkusid samuti palju huvitavat.

Hiljutine vene vähemuse õiguste eest võitleja härra Stanislav Tserepanov kuulutas otsesõnu, et Eestis on venelastega kõik OK ning lisas: „Meie lapsed käivad ühtedes ja samades koolides“. Kuid härra Tšerepanovi ettekande põhiteemaks kujunes ilmutus: Stanislav Tšerepanov on venelane ainult isaliini pidi, tegelikult aga... Te arvasite õieti: Tšerepanovi ema kodune keel on olnud alati eesti keel!

Selge on see, et me ei saa valida endale vanemaid. Kuid milleks tirida kramplikult publiku ette (eriti siis, kui sinu käest seda ei paluta) oma rahvusliku kuuluvuse üksikasju? Kui härra Tserepanov leiab, et antud küsimus omab olulist tähtsust, siis miks ei räägitud nendest üksikasjadest päevil, kui Tšerepanov juhtis Vene Erakonda?

Kohaliku põlisharitlaskonna esindaja proua Andra Veidemann tuli välja ettepanekuga asendada termin „integratsioon“ sõnadega „kohanemine“, „adopteerimine“, kuna on ilmselge, et „integratsioon kui selline peaks Eestis lõppema“. Õiged sõnad, kuid miks said nad välja öeldud alles päeast seda, kui keegi teine valmistas selleks ette vastava pinnase, tehes seda suurte kaotuste ning kannatuste hinnaga? Eliit ongi ellu kutsutud selleks, et olla „oma ajastu au, mõistus ja südametunnistus“!

Samas võttis teiselt poolt sõna USA-s elav eesti pagulaskonna esindaja – hallpäine vanamammi, kes tuli seminarile koos Andra Veidemanniga. Vanamammi tundis siiralt huvi: „Kas ikka ei suudeta integreerida?“ Andra Veidemanni olukord pole kiita, kuna tema (ja mitte ainule tema) on sunnitud balanseerima ühitamatute asjade vahel. Ühelt poolt on tegu sidemetega milliseid ei tohi ega pole ka sünnis reeta, teiselt poolt on aga tegu reaalse vastutusega oma rahva edasise käekäigu pärast, vajadus edasi minna ning seda sõltumata sellest, kas kellelegi meeldib reaalselt väljakujunenud olukord või mitte.

Huvitav mulje jäi noore sotsioloogi Eva-Maria Asari esinemist kuulates. Oli naljakas meenutada oma noorust, kuna mulle jäi mulje, et ma sattusin kas teadusliku kommunismi või NLKP ajaloo loengule. Loomulikult ei ülistanud proua Asari ei kommunismi, ega ka NLKP-d – Jumal hoidku teda selle eest süüdistamast! Proua Asari rääkis pikalt, elegantselt ning väga-väga õigesti, kuid nähes noort, ilusat, õnnest ning tervisest pakatavat Tallinna Ülikooli  staari, kujunes mul millegipärast välja kindel veendumus – tänapäeva Eesti kurjajuureks on sotsioloogide rohkus! Sotsiloogid on võimelised uputama sõnalise ekvilibristika luksuslike lainete alla kõik head algatused.

Ei tea, ei tea... Järsku on tegu vananeva tädikese kadedusega? Või on masust väljumise üheks vajalikuks eeltingimuseks sotsioloogide koolitamise lõpetamine ning juba ületoodetud sotsioloogide saatmine kas lapsepuhkusele või hoopiski kompostile?

Huvitavaks kutsutuks osutus ka Deniss Boroditš. Oli väga meeldiv näha tuutavat nägu, mida on muide huvitav jälgida ka füsiognoomilisest vaatevinklist.

Deniss Boroditše neutraalne, mõningal määral arusaamatu esinemine tõstatas ainult ühe küsimuse: kas väljaspool erakonda olev inimene on justkui orb?

Sotside poolt Ivan Lavrentjevi (härraste Krištafovitši ja Metlevi lähima kaasvõitleja) esinejaks kutsumine on aga märk,  mida ei saa eirata. Tundub aga, et Lavrentjevi debüüt ei läinud korda  ning isegi Jevgeni Žurjari (Kultuuriministeerium) poolt välja öeldud tänusõnad ei muutnud üldist arusaama. J.Žurjari sõnad: „Tänud Ivan Lavrentjevile... sinna peab investeerima võimalikult rohkem – tulevik on mittetulundusühingute päralt“ ei leidnud kohalviibijate seas erilist poolehoidu. Arvatavasti on sellesamase „sinna“ populaarsus ületanud juba kõik mõistlikud piirid.

Mida see ütlus „tulevik on mittetulundusühingute päralt“ peaks õigemini tähendama, seda enam, et ta kõlas Kultuuriministeeriumi, ehk teisisõnu riigi esindaja suust? Karta on, et juhindudes säärastest prioriteetidest riskib iga riik kaotada igasuguse tuleviku.Üle igasuguse piiri siginenud „mittetulundusühingute“ näol pole üldsegi tegu heategevusühingutega, kus vabatahtlikud töötavad söögipajuki eest. Tegu on lihtlabaste vahendajatega, kelledele kaela riik lükkab need funktsioonid, milliseid riigiametnikud ei soovi oma palga eest tegelda, või milede täitmisest on riik täielikult distantseerunud. 

Riigi tuleviku sidumine mittetulundusühingutega tähendab loobumist ausast konkurentsist ja ausa konkurentsi arendamisest ning mittetulundusühingute muutumist üha rohkem ja rohkem mitmesuguste fondide täitmatuks iminapaks, kus edukuse määraks saab olema lähedus saamakohale.

Seminari juhtimine lasus „noorte, kuid vilgaste“ sotside esindaja, härra Belobovtsevi õlgadel. On küllaltki tähelapanuväärne, kuidas Belobrovtsev paigutas istuma need seminarist osavõtjad, kes pidid arutama vene koolide problemaatikale pühendatud küsimusi. Veelahkmeks ühelt poolt Igor Kopõtini ja Gunnar Polma, teiselt poolt ning Igor Kalalauskase ja Mihhail Kõlvarti vahel, kujunes veel üks sotside venelastest edutatu Jevgeni Ossinovski.

Jevgeni Ossinovski on tuntud oma järsu ning külma suhtumisega vene koolide eesti õppekeelele ülemineku küsimusse. Sellises lähenemises pole midagi imekspandavat, kuna ärimaailmas valitsevad täielikult puhtpraktilised suhted, mis toob aga endaga vältimatult kaasa kõigi ärimaailmaga seotud isikute eraelu küümilisuse. See medali teine pool on nende inimeste häda, mitte puudus, vahel aga ka isiklik tragöödia. Kuivõrd imelik see kõrvalt ka ei paistaks.

Kuid seekord pani mind Jevgeni Ossinovski käitumine väga ja väga imestama, kuna vastupidiselt tema tavalistele väljaütlemistele, millised olid kantud vaimust: „Nüüd kõik kohemaid eesti keelele üle ja ei mingit hädalistena näitamast!“, nägime me kaastunnet, arusaama ning emakeeles hariduse omandamise eest võitlejate vagurat toetamist. Miks aga vagurat? Aga kujutage endale ette kahe äärmuse vahele asetatud inimest, kelle jaoks loodi piksevarda roll ning kes on seejuures sunnitud rääkima üldsegi mitte seda, mida ta tegelikult mõtleb.

Huvitav kui kaua jätkub Jevgeni Ossinovkil jõudu mängida enda jaoks võõrast rolli? Need, kes on harjunud kamandama, ei soovi arvatavasti astuda pikka aega enda kõrile. Seepärast jäädki mõttesse: kas see mäng ikka vääris küünlaid?

Igor Kopõtin– tume tööratsu. Kategooriline, vastuväiteid mittesalliv oma ala fänn, kes töötab ühe vene kooli ajalooõpetajana. I.Kopõtini kostusid automaadivalanguna terminid: „kümblus“, „kakskeelne õpe“ jne., jne. No küll ikka lõi pahviks! Kuid Kristina Ivanova suust kõlanud lihtne küsimus: „Aga mida see termin „kakskeelne õpe“ õigupoolest tähendab?“ – ei jätnud Igor Kopõtinist endast kivi kivi peale. Olles niigi väikest kasvu, vajus härra Kopõtin otsemaid kössi, kohmetus ning seejärel selgus, et „kakskeelse õppe“ tuleb mõista „üleminekut eestikeelsele õppele“... Ega midagi, vastuseid kõikidele küsimustele ju pähe ei tuubi...

Kalalauskase ja Kõlvarti seisukohtades polnud midagi uut. Teisisõnu: need inimesed ei viskle sõltuvalt tuule suunast ühest äärmusest teise, mis juba iseenesest väärib lugupidamist ning seda isegi juhul, kui teile on nende seisukohad vastuvõetamatud. Siinkohal sooviks aga rääkida hoopis millestki muust.

Kui hinnata venekeelse hariduse toetuseks kogutud allkirju, erinevatel interneti-portaalidel välja öeldud arvamusi, siis võib öelda, et on Kalalauskasel ja Kõlvartil üsnagi palju toetajaid. Keskerakonda võib küll kritiseerida selle eest , et nad mängivad välja niinimetatud „vene kaarti“, kuid kujutage endale ette, kuidas konkreetsed isnimesed, Keskerakonna liikmed Mihhail Kõlvart ja Jana Toom, töötades igaüks oma ametikohal, kaitsevad oma põhimõtteid (kaitstes sellega ka teie õigusi) auditooriumi ees – kes, mitte üksnes ei üritagi varjata, vaid demonstreerib neile avalikult oma pahatahtlikkust. Tegu on inimestega, kes võtavad enda peale hirmsa draakoni suust pahvatava tulejoa.

Teil on reaalne võimalus toetada M.Kõlvartit ja J.Toomi ning kergendada nende saatusekoormat. Teilt nõustakse kõigest üht: võtke osa sellistest avatud seminaridest. Kui saal osutab M.Kõlvartile ja J.Toomile kasvõi vähimatki poolehoidu, on seda väga ja väga palju. Ärge jääge ootama, kui keegi põleb leegina teie eest.

Ning siiski, kuidas hinnata meie Sotsiaaldemokraatliku erakonna ilmselget aktiivsust vene valijaskonna suunas? Poole aasta eest, kui sotsid tegid algust võimsate manöövritega, seadnud endale eesmärgiks tõusta poliitikataeva liidriks, olid nende esimesed mänglemised venelastega avameelselt naeruväärsed. Samas oli selge, et miskit oli vaja vastandada täiesti ülbeks läinud Reformierakonnale ja IRL-le, astumata seejuures saba peale neile, kes reageerivad absoluutselt ebaadekvaatselt sõnale „Savisaar“.

Nüüd, võimuerakondade agoonia taustal, on sotside tegevus omandanud tunduvalt soliidsema iseloomu. Antud asjaolu on vene valijaskonnale vägagi soodus, kuna üksnes valikuvõimaluse olemasolul võib arvestada enda staatuses asetleidvate muudatustega. Justnimelt arvestada, mitte aga karata rõõmust järjekordsesse kaissu.

Poliitika ja siirus on erinevate mängukavade mõisted, mitmetasandilisus ei ühti sirgjoonelisusega. Kõike seda näitaski ilmekalt käesolev seminar.

venetuum.info

Venetuum.info: Vene vaade Eestimaale.

Täna, 12/3/2012, avatakse veebileht venetuum.info. See on unikaalne infolallikas, mis pakub vaadet Eestimaale mis on Teie omast tõenäoliselt erinev, ja selle lugemiseks piisab vaid eesti keele oskust.

Jälgides jätkuvat silmakirjalikkust vene kogukonna suhtes Eestis, lugedes arutlusi sellest, mis ja kuidas saab olema „parem“ venelaste jaoks, peale paljusid mitteadekvaatseid „otsuseid“ minu seni veel etnilises riigis, tulin ma otsusele luua see veebileht.

Idee luua veebileht sai küpseks pikkamööda, vastavalt Eesti poliitikute uutele väljaastumistele, kus vene elanikkond Eestis on asetatud erandlikult objekti rolli ja kes ka seda teemat ei arutaks, on igal ühel juba selge, kuidas on venelastel parem elada. Sellel veebilehel hakatakse avaldama Eestis vene kogukonna esindajate ja teiste kainelt mõtlevate inimeste arvamusi ja mõtteid, mis minu arvamuse kohaselt, ühelt poolt tähistavad vene kogukonna tõsiseid huve ja teiselt poolt viivad võrdõiguslikkuseni meie ühises riigis.

Kõik lugejad on teretulnud meie veebilehele venetuum.info! Loodame, et käesolev sait aitab nii Teil kui meil leida mõttekaaslasi, ning võimaldab jõuda koos uute sisuliste arutlusteni.

Veebilehel sooviksin koguda arvamusi ja rääkida vene kogukonna vajadusest ja huvidest Eestimaal kodanikuühiskonna prisma läbi. Saidil ilmuvad artiklid kus räägitakse kas vene kogukonna problemaatikast või/ja kodanikuühiskonna ehitamisest Eestimaal. Üheks tingimuseks on see, et vene kogukonda käsitletakse siin subjektina, mitte objektina. Toimetus võtab vastu artikleid, mis rahuldavad ülaltoodud tingimustele.

Praegu on Teil võimalik lugeda artikleid vene koolide, kodakondsuse, Eesti 20nda sajandi ajaloo, või isegi Venemaa presidendi valimiste problemaatikast, ja palju muud.

Minu soovitus kõigile inimestele, kes tunduvad vastutuse Eestimaa tuleviku eest - vaadake meie kodumaale eestivenelaste prillide läbi! Milleks jätkata elamist fantaasiamailmaas, kui nüüd saab ka venetuum.info'st lugeda!

Lugupidamisega,
Andrei Lobov
Toimetaja
venetuum.info - Vene vaade Eestmaale