Nii paradoksaalne kui see ka pole, jääb kadunud Lennart Meri Eesti esimeseks ja viimaseks presidendiks. Miks esimeseks? Aga kas Päts oli siis president? Kui ta lasi end 1938. aastal presidendiks kinnitada (valimisi ei toimunud, ta oli ainus kandidaat, nii nagu oli peaaegu juhtumas ka 2011. aastal), siis oli ta jätkuvalt edasi diktaator, mitte demokraatlikule riigile kohane president. Samahästi oleks võinud Päts end generalissimuseks või maailma valitsejaks nimetada, aga kas ta siis seda ka oli?

Meri vähemalt valiti 1992. aastal presidendiks. Sageli armastatakse rääkida presidendi otsevalimistest, ent 1992. aastal just sellised valimised toimusid. Hääletamas käis 468 605 valijat ja 42% neist eelistas Arnolt Rüütlit (Meri sai 30%, Taagepera 23% ja Parek 4% häältest). Vajalikku 50% Rüütel kokku ei saanud ja edasi läks valimine Riigikokku, kus Meri sai 59 häält Rüütli 31 vastu. Tolleaegset süsteemi võib kritiseerida Arnoldi-vaenulikkuses, ent sellele vaatamata VALITI Meri presidendiks. Tegemist polnud mingi farsiga, selles võib igaüks veenduda tolleaegseid lehti sirvides.

Sama kordus 1996. aastal, mil kardeti Rüütli naasmist, sest Meri oli rahva silmis positsioone kaotanud ja omavahel olid tülli pööranud Isamaa poisid, kes seisid Meri taga 1992. aastal. Riigikogus, mida toona valitses Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ, esimees Tiit Vähi), sai Meri kolmandas hääletusvoorus 52 häält Rüütli 32 vastu, ent sellest ei piisanud vajaminevaks 2/3 enamuseks. Valimine läks edasi valimiskokku, mis VALIS teises voorus presidendiks tagasi Lennart Meri, 196 häälega Rüütli 126 vastu. Olgu öeldud, et kandidaatidena olid üles seatud ka sellised korüfeed nagu Tunne Kelam ja Siiri Oviir, samuti üllatuskandidaat Enn Tõugu.

2001. aasta valimistel oli Meri mängust väljas ja uus favoriit oli Toomas Savi, kellele Siim Kallase juhitud Reformierakond tegi võimsa kampaania. Presidendivalimist alustati taas Riigikogus. Kuigi 1999. aasta Riigikogu valimised oli ülekaalukalt võitnud Keskerakond, panid Reform, Isamaa ja Mõõdukad seljad kokku ning moodustasid valitsuse. Sellegipoolest ei õnnestunud ka 2001. aastal Riigikogus presidenti valida: ei Peeter Kreitzberg, Andres Tarand ega Peeter Tulviste saanud 2/3 enamust. Valimine läks edasi valimiskokku, kus lisandusid Rüütel ja Savi. Kuigi Savi oli oma võidus kindel, sai Rüütel lõpuks 186 häält Savi 155 vastu. Rüütel oli käinud isiklikult läbi kõik valimiskogu liikmed ja see taktika töötas, ta VALITI presidendiks.

Rüütli valitsemise juures on üks suur AGA. Nimelt kirjutas ta alla Eesti liitumisele Euroopa Liiduga, mis oli küll omas ajas igati eesrindlik samm, aga tähendas iseseisvuse kaotamist, mis tõi kaasa presidendi institutsiooni marginaliseerumise. Tähtsaid Eesti asju ei otsustata 2004. aastast enam Kadriorus, vaid Brüsselis ja Strasbourg'is. Pole ime, et Rüütli kõige suuremaks "saavutuseks" jääb urineerimisorgia Kadrioru lossis ning ametiaja lõppedes 2006. aastal ei leidunud talle sobivat vastaskandidaati. Sest kes tahaks saada marginaalseks tegelaseks, kes midagi ei otsusta - Eesti parimad pojad ja tütred pürgivad euro-ametitesse, seal tehakse ajalugu. Viimases hädas esitas end 2006. aastal Riigikogu aseesimees Ene Ergma, ent ei saanud Riigikogus vajalikku 2/3 enamust. Seejärel proovis õnne Toomas-Hendrik Ilves, kes on väitnud, et kandideeris vaid seetõttu, et Rüütel enam ei saaks. Riigikogus Ilves vajalikku enamust ei saanud, ent valimiskogus kogus vajaminevad 174 häält Rüütli 162 vastu.

Aastal 2011 on presidendi-rindel asi veel hullem. Ilves on koos presidendi institutsiooniga päris kokku kuivanud, tema esimest ametiaega jäävad meenutama peamiselt abikaasa Evelini isiklikud hobid ja tegemised nagu rulluisutamine, Kalevi kommid ja tualetid. Ilvese ametiaja lõppedes ei leidu enam ühtegi väärikat presidendiks soovijat. Kallas ja Savisaar võiks kandideerida, aga üks on kunn Euroopas, teine Talinnas ja kumbki ei soovi oma rasvasest ametist niipea loobuda. Et Eesti omariikluse allakäiku veidigi peita ja siluda, sättis end formaalselt püünele varemgi bravuurikaid käike teinud Indrek Tarand, ent tegelikkuses on valimised farss, president juba ette ära "valitud". Õigem oleks öelda, et määratud, nagu 1938. aastal. Taas tõstatub küsimus, kas see on enam mingi president, demokraatliku vabariigi pea?

Kirjutas Vincent, innojairja.blogspot.com