Täna räägime natuke ajaloost ja natuke tänasest päevast, sest üks on teisega seotud.Sellest mis toimus ja mis toimub. Ministrid jätame rahule, need saavad niikuinii eest ja tagant. Armsad lugejad, mõtelgem kaasa, sest on mille üle mõtet veeretada.

Alustame siis.  Ajaloost ja selle väänamisest. See, et Ümera lahingus ei toimunud pooltki sellest, millest on kirjutanud Mait Metsanurk oma surematus raamatus, teame juba lapsest saati, kuid hämamine Suure Isamasõja saavutuste ümber ajab ikka kopa ette küll. See on sõda, mis algas Jossif Vissarioni poja ja Adolf (oma ema poja) poolvaikival kokkuleppel Poola poolitamisega. Mida sa muud ikka poolitad kui Poolat. Juba nimi ütleb, et küll ta pooleks läheb..  Esimene maailmasõda algas sellega, et löödi keegi Ferdinand maha. Jaroslav Hashek kirjutas sellest ajendatuna maailma huumorikirjanduse tippteose „Vahva sõdur Shweik“.

Reaalsuses tekkisid Nõukogude Liit ja saavutasid iseseisvuse Eesti, Läti, Leedu ja Soome. Palju toredaid raamatuid, riike ja inimesi. Kõikide rõõmuks. Kui Teine maailmasõda ehk siis Suur Isamaasõda lõppes mujal maailmas, peale Jaapani, rahulepingute allakirjutamisega ja Natsisaksamaa, Itaalia ja Hispaania alistumisega ametlikult 9. Mail 1945, siis Eesti jaoks käib ta edasi. Teisaldame ja lõhume monumente, kangelassurma surnuid kaevame välja, mõnitame laipu, rikume hauarahu. Sinimägedel kogunevad paar vanaätti, kellest pole ka täpselt teada, teenisid nad ikka Eesti SS pataljonis või Lennuväe abiteenistuses ja hunnik noori, natsionalistlikult meelestatud piimahabemeid. Kus vägedes need põnnid teenisid, pole teada. Aga eks sõjamängud olid ka ju meie poisikeseaeas mängitavad.

Isegi plikad võtsid osa. Kui sõda Eestimaa jaoks selleks korraks, aastat 60 hiljem lõppenuks ühe ausamba nihutamise ja hauarahu rikkumisega, annaks jumal andeks nendele, Kes ei teadnud, mida nad teevad. Iga lõpp on millegi algus. Ja iga algus on millegi lõpp. Veelkord palun Kõigekõrgemat, et Sinimägedelt ja naabritevaheliselt kadedusest ja vihavaenust ei algaks uus vennatapusõda. Ehk annab aeg arutust ja nii Velikije Luki, Sinimäed, Tartu.ja Tehumardi, Kura äär ja püksi säär jääksid viimaks vaid ajalooraamatuss, ajalukku. Kuid seda ajalugu käänavad ja väänavad need, kellele kuidagi ei mahu pähe, et sõda pole nagu ammu olnud. Viljandi kandis, eesti keeli nagu Mulgimaa, igastahes Mulgid seal elavad ja mulgitsevad ka, tähistati suurt Eesti rahvuspüha. Fašistlike Saksa vägede sissemarssi Eestisse.

Pühad sõnad luges peale külapealt leitud poolpurjus kirikumees, tänupalves tänades natsionaalsotsialiste „Eestimaaa vabastamise eest punasest katkust ja okupatsioonist (kui siin on mõte, siis hoolimata lausuja joobeastmest, siis kus),kohal viibisid põhiliselt  noored, pruunid särgid seljas ja käesidemed, nagu siis, kui Eesti juudivabaks sai. Millistes divisjonides, peale eriinternaatkoolide ja alko ja  narkourgaste nad teeninud olid, jääb selgusetuks. Peale noorte aga ka keskealised mehed, kohalikud kaitseliitlased, praegune maa sool. Nagu ikka kõlasid üleskutsed peksta venelasi ja juute, välja ajada kõik võõramaalased ja eestlased, kes ennast venelastega on sidunud, metsa viia.. Noh, nagu omal ajal. Fašismipropaganda ja natsisümboolika kasutamine, samuti rahvastevahelise vaenu õhutamine on kuulutatud aegumatuks  inimsusevastaseks kuriteoks kogu Euroopas.

Tundub, et Eesti ei soovi täita neid seadusi ja samuti on ta Euroopa Liidus üks vägagi kahtlane liikmesriik. Sest uusnatsismi mahitamine toimub kogu aeg ja süstemaatiliselt. Saan aru, kui kogunevad need , kes olid mobiliseeritud sundkorras Weermachti, tavavägedesse, Lennuväe abiteenistusse ja  näiteks nn. „soomepoisid“.  SS oli aga kuritegelik sõjaline  väeliik. Väeosad, mis oli loodud natsideoloogia järgi siis „mitteväärtuslike“ inimeste, tervete rahvaste ja rasside süstemaatiliseks hävitamiseks. Nad piinasid, tapsid, mõnitasid täiesti süütuid kodanikke, kellede ainus süü seisnes selles, et nad olid valest rahvusest. Sellised kogunemised, nagu näiteks Sinimägedel, tuleks võtta Eesti Vabriigi korrakaitse ja julgeolekuorganite organite poolt erilise tähelepanu alla. Samuti need vanemad mehed, kes noorte hulgas inimvihkajalikku, natsistlikku ja rassistlikku ideoloogiat külvavad. Tähelepanelikult ja nulltolerantsiga tuleks jälgida mitte antifašisitide koosolekuid ja tegemisi, vaid just uusnatse, set kui kusagil on tuli tuha all, siis kindlasti mitte antifašistlikul liikumisel, küll aga natsionaalsotsialislikel, skinheadide , osalt ka mootorraturite grupeeringutel. Kus levivad russofoobia, antisemitism, rassistlikud ebatõed, kus loetakse „Mein Kampfi“ ja muud taolist inimvihkajalikul väärideoloogial põhinevat sopakirjandust.

Kõrvalepõige ajalukku.

Eesti oli tõepoolest sõja alguses praktiliselt kohe juudivaba, kuna enamus juute evakueerus Nõukogude Liidu lõpututesse avarustesse. Sellegi poolest jäävad meile igaveseks häbiks Tartu, eesotsas Karl Linnasega, Kalevi Liiva. Seal polnudki niiväga tegu juutidega, kui kohalike teisitimõtlejatega. Prantsusmaalt sissetoodud juudid hävitati põletamise teel Klooga koonduslaagris.

Wiesenthali ühingul on ühtepidi õigus. Eesti ei taha välja selgitada sõjakurjategijaid. Vähe sellest, Eestis toimib rahulikult, loomulikult kohaliku valitsuse vaikival heakskiidul, profašistlik liikumine ja selle eesotsas, nii naljakas , kui ka pole, on endised komnoored, komsorgid, komparteilased. Pakutakse välja, et ikkagi paneme nüüd kõik kuhugi kirja, kes sõja ajal midagi tegi või tegemata jättis. Välja arvatud fasistlikud sõjakurjategijad. Ei, neist teeme kangelased.

Ehk jätaks surnud ja vanurid rahule. Sõjas ja armastuses on kõik lubatud, nii väitis, ja tal oli ka õigus, juba klassik William Shakespeare.Võib olla piisas Janne d´Arci põletamisest. Neiu, kes päästis Prantsusmaa, hävis privaattuleriidal. Mida ta endale ise ei ehitanud. Ta oskas võidelda, innustada, võita, Ta ei suutnud ega osanud valetada. Keda kurat me siis Eestis tahame põlema panna. Eestimaa ajaloo, kui nähtuse, oleme me praktiliselt hävitanud. Maailmakuulsate poliitikute ja ühiskonnategelaste kujud, monumendid algharidusega kaitseliitlaste eestvedamisel maha kiskunud ja loopinud kuhugi Maarjamäe lossi taha, kui neid sealt pole juba mitte vanarauda viidud.

Oma juuri ei kaota siin maal mitte vaid venelased, kellelt võetakse emakeelne kooliharidus, vaid eestlased ise. Laulupidu on muutunud laulurahvale lihsalt kohaks, kus püherdada ja tina panna. Eesti gümnaasiumide lõpetajad,vähe et kirjutavad vigadega, kurdetakse, et nad ei oska ka soravalt lugeda. Kallid rahvuskaaslased, kes me oleme ennast lugenud kultuurrahvaks, me oleme vaikselt mandumas lorilaulu ja alkohoolik-muruniitjarahvaks. Ja seda justnimelt väärideoloogia levitajate juhtimisel. Sest noored, selle asemel, et õppida ajalugu, kirjandust, füüsikat, keemiat jne. Eelistavad sellele jõusaali külastamist ja ootavad vist seda, millal Venemaa Eestile kallale tungib, et siis metsavendade „kangelastegusid“ korrata.Võtaks mõistuse pähe, uuriks ajalugu, selgitaks noortele, mis on tõde, mis vale.

Me ei ela halvasti mitte sellepärast, et meil on 40% võõrkeelseid, vaid seepärast, et praeguste tipppoliitikute juhtimisel on hävitatud kogu maal tootev tööstus, põllumajandus, 101 korda reformitud haridussüsteemi ja hästi elama ei hakka me mitte siis, kui maalt on lahkunud viimne kui juut, venelane ja neeger,vaid siis, kui taastame tootmise, muudame seadused väiketootja ja põllumehesõbralikuks. Siis saabuvad ka Maarjamaale ajud tagasi ja Kalev tuleb koju. Eestimaale õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. Seni aga korjatakse mööda prügikaste pudeleid, vallandatakse noori emasid, vähendatakse palkasid, koondatakse pääste ja korrakaitsetöötajaid. On bensiinijaamad täis kerjuseid ja tänavakuritegevus omandab niisuguse taseme, et isegi soome vodkaturist ei julge siia käraka järgi tulla või vanima elukutse esindajaid pruukima.

Armas lugeja. Andsin Sulle natuke mõtteainet. Mõtlemine olla aga kasulik tegevus. Muidu loedki ainult eneseabiraamatuid ja loodad ratsa rikkaks saada.

Kirjutas Jaan Vasak