Väike, kuid hubane auditoorium ühes uues Tallinna ärikeskuses oli nagu ikka pilgeni rahvast täis. Klubi istungit juhtisid selle asutajad, ajakirjanikud Galina Sapožnikova ja Igor Teterin.

Sakslasliku pedantsusega, täpselt ettenähtud ajal astus saali professor Schulze koos tõlgiga. Esimest korda klubi ajaloos oli istungi töökeeleks saksa keel. Muide, Peter Schulze räägib ladusalt inglise keelt ja saab vene keelest hästi aru. Mõnikord läks professor väitluse käigus tallinlaste küsimustele temperamentselt ja hasardiga vastates saksa keelelt üle vene keelele, vene keelelt inglise keelele, kuid lõppude lõpuks naasis Goethe ja Schilleri keele juurde.

Meediaklubi üritusel oli enneolematu seegi, et videosilla kaudu said kohtumisest osa tartlased ja narvalased. Jah, Impressumi külalised on Eesti publiku ees juba esinenud Skype’i vahendusel, kuid idee tuua ühte virtuaalsesse „auditooriumi“ nii Tallinn, Tartu kui ka Narva, tehti teoks esimest korda. Tartus osalesid klubi Impressum kohtumisel ja diskussioonis tuntud inimesed: jurist ja inimõiguste kaitsja Šahla Gadžijeva, ajaloolane Rafik Grigorjan ja publitsist Igor Rosenfeld. Narvast esitasid külalisele küsimusi Riigikogu saadik Mihhail Stalnuhhin, ühiskonnategelane Valeri Tšetvergov ja ajakirjanik Olga Tšupova.

Igor Teterin ja Galina Sapožnikova palusid Peter Schulzel teha lühikese sissejuhatuse, panna paika tugipunktid aruteluks kuumal teemal – Euroopa ja Venemaa suhted Ukraina konflikti valguses.

Peter Schulze tõelise teadlasena tegi ettepaneku heita pilk veidi ajas tagasi. „Kui me veerand sajandit tagasi oleksime toiminud teisiti, siis suure tõenäosusega me täna ei seisaks silmitsi konfliktiga Ukrainas.“ Näitena tõi professor 1990. aasta 21. novembril allkirjastatud CSCE Pariisi harta. „Siis lähtusid nii Lääs kui Nõukogude Liit veendumusest, et külm sõda on lõppenud ja edasist koostööd kavatsesid eurooplased teha üksteist kahjustamata,“ märkis ta.

„Aga mis kokkuvõttes juhtus?“ esitas Schulze retoorilise küsimuse.

„Politoloogias on selline mõiste nagu julgeoleku dilemma. Kui üks pooltest, teist poolt umbusaldades, hakkab relvastuma, et, nagu ta väidab, sõda ära hoida, et vastane ei tunneks kiusatust „nõrgemat“ rünnata, siis hakkab teine pool samuti relvastust koguma. Maad võtab võidurelvastumine ja selle asemel, et ühise julgeoleku taset tõsta, relvastatud naabrid üha suurendavad ja suurendavad konflikti riski.“

„Omal ajal Pariisi hartat ellu ei rakendatud. Sellepärast, et tähtsamaks sai NATO laiendamise poliitika. NATO laiendamine viis omakorda selleni, et Venemaa eemaldus samm-sammult osalemisest maailma tähtsamate küsimuste lahendamisel. Võib öelda ka nii, et midagi Ukraina kriisi sarnast poleks juhtunudki, kui Venemaast poleks saanud tugev mängija maailmaareenil.“ Sellise paradoksaalse, kuid õiglase avaldusega lõpetas Peter Schulze oma esinemise.

Saksa politoloogile sadas küsimusi nagu küllusesarvest. Seetõttu, vastates tallinlastele, tartlastele ja narvalastele, rääkis Peter Schulze vastuoludest ja probleemidest tänapäeva Euroopa julgeoleku arhitektuuris, mis on selgelt üles ehitatud Venemaa huve eirates. Veelgi enam, praegu eksisteerib maailmas NATO omale lisaks mitu konkureerivat julgeoleku arhitektuuri. Selline on näiteks CSTO süsteem, kuhu kuuluvad Venemaa ja Kesk-Aasia riigid. Schulze arvates on jäänud ka nn hallid tsoonid, mis ongi potentsiaalsete ja jooksvate konfliktide territooriumid.

„Kui Pariisi harta põhimõtted oleks ellu rakendatud, siis praegune sündmuste areng Ukrainas olnuks lihtsalt võimatu,“ ütles politoloog. „Me oleme tegelikult tagasi jõudnud lähtepunkti, päris algusesse. Selle juurde, kus olime veerand sajandi eest. Euroopa Liidu riigid on huvitatud puhkenud konflikti lahendamisest, Euroopa Liidus ollakse veendunud, et Venemaad ei tohi Euroopa Liidu küljest lahti rebida, et tuleb otsida kompromissi ja uuesti jalule seada usaldussuhted.“

Mõistagi tahavad inimesed teada, millised on Lääne-Ukrainas alanud konflikti päritolu ja põhjused. Peter Schulze on veendunud, et Ukraina ja Euroopa Liidu assotsiatsioonilepe, mida Brüssel kõik viimased aastad peale surus, oli viga. See oli päästik, mis vallandas kontrollimatud protsessid.

„Aga kas Maidan oli legitiimne?“ kostis küsimus saalist.

„Muidugi, igasugune revolutsioon on legitiimne,“ vastas politoloog. „Ka 1917. aasta oktoobrirevolutsioon oli legitiimne. Küsimus pole revolutsiooni legitiimsuses, vaid selles, mida pärast nende revolutsiooniliste võitudega peale hakata. Mis saab revolutsioonilistest lubadustest? Maidan algas nagu protest korrumpeerunud oligarhilise võimu vastu, ent seejärel muteerus kiiresti ning pinnale tõusid selge fašistliku kallakuga aktiivsed elemendid,“ märkis Peter Schulze.

Saksa teadlane meenutas fakti, mida lääne poliitikud püüavad ära unustada. Nimelt seda, kuidas 21. veebruaril 2014. aastal toonane Ukkraina president Janukovitš ja parlamendi opositsiooni liidrid eesotsas Arseni Jatsenjukiga allkirjastasid dokumendi, mille alusel pidi tekkinud poliitiline kriis ületatama. Janukovitš lubas sisulisi demokraatlikke järeleandmisi ja reforme, opositsioon aga tagas poliitilisest vägivallast loobumise tänavatel. Lepingu kinnitasid oma allkirjaga Saksamaa, Poola ja Prantsusmaa välisministrid. Terendus tupikust väljapääs.

„Ja samal hetkel aktiviseerus USA Ukraina-poliitika;“ leiab Peter Schulze. „Kõik mäletavad, kuidas Kiievisse ilmus riigidepartemangu esindaja Victoria Nuland, kes võttis rämedalt sõna Euroliidu ja tema rolli vastu Ukraina kriisi lahendamises.“

„Kui palju tuleb Euroliidul või Saksamaal raha välja käia, et Donbassi sõja tagajärjedest jagu saada?“ kõlas küsimus. „Raske öelda,“ vastas professor. „Kreeka näiteks on Euroopa Liidule maksma läinud juba 42 miljardit dollarit.“

„IMF lubab Ukrainale laenu 40 miljardit dollarit,“ meenutas politoloog, „ent seda on vähe ja sellest ei piisa, et taastada Ukraina majandus ja varemetes Donbass. Ukraina on sotsiaalselt ja majanduslikult kokku varisemas. Ja see on väga ohtlik. Praegu on ukraina ühiskonna tähelepanu keskmes sõda. Kui sõjategevus lõpeb, siis sotsiaal-majanduslik pinge alles hakkab kasvama. Võimalik on veel üks Maidan – sedakorda sotsiaalse ja majandusliku problemaatikaga.

Kuidas sellest nõiaringist pääseda? Sanktsioonid pole kunagi ega kusagil asendanud poliitikat. Mitte kunagi ega mitte kusagil pole sanktsioonid viinud oodatud tulemusteni. Ja sanktsioonide tõttu kannatavad ennekõike lihtsad inimesed.“

Ent praegust poliitkat muuta on raske nii Euroliidul kui USA-l. Peter Schulze arvates mängivad suurt negatiivset rolli meediaväljaanded, mis on Euroopa Liidu riikides eranditult jäigal positsioonil. Kujunenud „meediaatmosfääris“ on poliitikutel täiesti võimatu toetada kompromisse ja astuda samme leppimise poole. Kuid see on vajalik.

Kuidas kujunenud olukorrast välja tulla? Varasemate aastate kogemus ütleb meile, et aidata saab üksnes dialoog ja suured ühised strateegilised projektid energeetika, transpordi ja ökolooga vallas. Ainus asi, mis Peter Schulze arvates on tänapäeva maailmas absoluutselt võimatu, on suur tuumasõda. Enesetappu ei ihka keegi.

Ja see lohutab.