Eesti haridusreform käib kogu hooga. Sealhulgas ka vene õppekeelega koolide üleviimine eesti õppekeelde. Näib, et kõik õige: ühine riik, üks riigikeel, üks haridussüsteem, ühised õppekavad.

Aga see näilisus meenutab pigem sedasama sirget teed helgesse tulevikku, mis on alati viinud käijaid hoopis põrgusse. Ajalooliselt tõestatud, et vaid üksikriikidel ning ülipingutustega õnnestus sealt välja rabeleda. Kas väiksel ja vaesel Eestil selleks vajalikku jõuvaru leidub?

Kuni 5% elanikkonnast neile võõrasse keelde üleviia, sellesse „integreerida“, ehk ausalt öeldes – lasta nad assimileeruda 95%-ga on veel ettekujutatav tegu. See on tilk meres, ning ka selle ideaalne lahustamine nõuab suurt meisterlust ja pingutamist. Kui rääkida 1/3 elanikkona lahustamisest vaid kahekordselt seda ületavas koguses, sellest võib saada ainult mingi ettenähtamatu omadustega plahvatamiskaldumustega elujõutu mürk. Ning ise ei märka, kui selleks agressivseks tehisseguks muutub kogu uus Eesti põlvkond.

Iga rahva keel on selle iseloomu peegel. Me oleme nii erinevad, et niisama meid sobitada ühte, kumbagi raskelt vigastamata ei ole võimalik.Lihtsalt ei saa. Kooliaeg on loodud kõigepealt isiksuse arendamiseks. Ning kogu maailma pedagoogika üks põhimõtteid on see, et üldjuhul lapseareng peab toimuma emakeeles (kodukeeles). Kui laps selgelt aru ei saa, siis ka õpetada ei saa. Rääkimata sellest, et lapse päritolu süüdistavas õhkkonnas on võimatu üleskasvatada vaba, loominguline, elurõõmu tundev ning vaimselt terve isiksus.

Selles kontekstis on suureks patuks osutunud kõik need pealetungivad kümblused, lõimumised ja keeleinspektsiooni tegevus. Võõrsilt sissevoolava raha eest on loodud rangelt toimiv „riik riigis“, ning õppetaseme parendamise, efektiivsete metoodikate väljatöötamise asemel selle peategevuseks sai mõtetu repressioon. Kes, millal ja mis tingimustel hakkab neid veksleid kinni tasuma? Või see juba käib rahva mahasurumise, laialiajamise ning riigi ja riikluse laristamise kujul?

Eesti haridus on muudetud siiamikaksikuks, kus ühe (vene) tite peksmine ja suretamine viib kahtlemata ka selle teise (eesti) lahutamata osa hävitamisele. See lühinägelik, kurjust ja lõpmatut kättemaksu täis poliitika hävitab eelkõige eesti riiklust ja eesti keelt. Rahvusvähemusest laste mõnitamine, nende piinamine on üks ülimatest kuritegudest.

Nii madalale ei langenud isegi igast otsast nüüd kirutav nõukogude võimud: sõltumata rahvusest ja emakeelest, tol ajal kõigile lastele oli jäetud võimalus õppida emakeeles, arendati kõrgharidust, teadust, soodustati rahvakultuuri.

Samamoodi kui eesti rahvale on elutähtis eesti keele ja kultuuri säilitamine ning edasine areng, nii ka meile on elutähtis meie laste saatus ja meie identiteedi oma järeltulijaile edasiandmine. Meil ja teil, mõlemal osapoolel võtmesõnaks on ja jääb emakeelne haridus. Emakeel ja emakeelne haridus on need viimased põhiväärtused, mida peab teineteisele alles jätma, sest pärast nende mahamurdmist tulevikku jääb ainult pimedus ja kaos.

Oleme suures mures vene kooli saatuse pärast. Kutsume üles Riigikogu saadikuid, Valitsuse liikmeid, kogu eesti rahvast – igaüht oma isiklikule südametunnistusele: mõelge ja lõpetage see ebaõiglane laste kohtlemine! Ei või olla laps süüdi selles, et on sündinud siin ning mitte-eestlasena. Jõuluaeg on rahuaeg, las ta paneb teid ka selle üle mõtisklema.

Samas oleme tänulikud kõigile nendele eestlastele, kes vaatamata kogu propagandale on mõistusele jäänud ja vene kooli kaitseks oma allkirjad andnud. See annab loota, et nii Eestimaal ja kõigil eestimaalastel, kui ka haridusel Eestis on veel inimväärset tulevikku!